o.inimühenduses, kelle vahel on läbi viidud tööjaotus. Igaüks saab tegelda ainult ühe elukutsega. Platon suhtub kaubandusse põlglikult ja tema arvates võivad sellega tegelda välismaalased. Raha vaatleb Platon kui vahetusvahendit ja väärtuse mõõtu. / 1,lk 11/ Aristotelese arvates peab majandusteadus käsitlema üksnes kodumajapidamist, - poliitika aga riiklikku elukorraldust./3/ Sellest lähtudes on Aristotelese arvates olemas kaks teadust: oikonoomia ja krematistika. Oikonoomia all mõistis ta rikkust kui kasulike asjade kogumit, krematistika all aga rikkust kui raha. /1, lk 11/ 4 1.3. Vana-Rooma majandusõpetused Üleminek sugukondlikult korralt riiklusele toimus kuningate ajastul. Kujunes välja uus kord, mille raames arenesid ka roomlaste majandussuhted./1, lk 12/ Tähtsamad isikud olid Marcus Porcius Cato, Marcus Tullius Cicero ja vennad Gracchusted.
Temalt pärineb ka sõna ökonoomika. Esmalt oli see mõiste kasutusel Vana-Kreekas , siis tähendal see efektiivset maandamist ühe tootja, majapidamise tasemel. 4 /1, lk.321-322/ Aristoteles asetas oikonoomiale, mille all mõistis ta rikkust kui kasulike asjade kogu, mille määrab tarbimine, vastu teise termini krematistika, mille all mõistab ta rikkust kui raha, millel piire pole. Oikonoomia uurib rikkust kui kasulike asjade hankimist, näiteks põllumajandus ja käsitöö. Oikonoomia on loomulik. Krematistika uurib aga ringlust ehk raha vormis rikkuse hankimist, selline rikkuse jagamine on tema õpetuse nurgakiviks. Aristotelese metodoloogias on oluline ebaloomuliku vastandamine loomulikule. Raha kasutamine väärtuse mõõduna ja vahetusvahendina on seega loomulik. Raha kasutamine väärtusena, mis loob uut väärtust, on ebaloomulik.
hind vähendab seda · nõudmispoolne majanduspoliitika lähtub veendumusest, et kuna palgad pole paindlikud, tuleb tootmismahu kasvatamiseks suurendada kogunõudlust · nähtamatu käsi (inglise k. invisible hand) Adam Smith'i tõlgenduses: konkurents, mis hüviste suhtelistes hindades peituva informatsiooni alusel paigutab tootlikud ressursid ühiskonnas efektiivselt O · oikonoomia uurib rikkust kui kasulike asjade hankimist (käsitöö, põllumajandus). · oligopol turuvorm, kus väike arv vastastikuses sõltuvuses olevaid ettevõtteid konkureerivad omavahel; tähistab samas ka suurt turujõudu omavat ettevõtet · oligopson üks väheseid ostjaid turul · optimaalne maksumäär laffer'i kõvera ülemises punktis leitav maksumäär, mis tagab valitsusele maksimaalse maksutulu
nõudmise üldine seaduspärasus – hindade alanemine suurendab nõutavat hüviste kogust ja kõrgem hind vähendab seda nõudmispoolne majanduspoliitika – lähtub veendumusest, et kuna palgad pole paindlikud, tuleb tootmismahu kasvatamiseks suurendada kogunõudlust nähtamatu käsi (inglise k. invisible hand) – Adam Smith’i tõlgenduses: konkurents, mis hüviste suhtelistes hindades peituva informatsiooni alusel paigutab tootlikud ressursid ühiskonnas efektiivselt O oikonoomia – uurib rikkust kui kasulike asjade hankimist (käsitöö, põllumajandus). oligopol – turuvorm, kus väike arv vastastikuses sõltuvuses olevaid ettevõtteid konkureerivad omavahel; tähistab samas ka suurt turujõudu omavat ettevõtet oligopson – üks väheseid ostjaid turul optimaalne maksumäär – laffer’i kõvera ülemises punktis leitav maksumäär, mis tagab valitsusele maksimaalse maksutulu optsiooni alusvara – vara, mida optsioon osta või müüa võimaldab
valitsejad. Teises klassis on põllumehed, käsitöölised. Kuigi temagi suhtus kaubandusse skeptiliselt, oli ta nõud kauplemist piiratud koguses lubama. Kogu korra põhialuseks olid aga orjad, sest Aristotelese järgi mõned inimesed on oma loomu poolest orjad. Tema arvates pidid aga orjad pärinema mittehellenistlikest maadest. Aristotelese järgi on majandus jaotatud kahte ossa: • tõeline majandus, mis on (kodu)majapidamise juhtimise teadus ehk oikonoomia; • pakkumise teadus, mis tegeleb omandamise ja võõrandamise kunstiga. Aristoteles eristas loomulikke ja ebaloomulikke vahetustehinguid. Loomulik vahetus on „inimese loomulike vajaduste rahuldamiseks“ majapidamises. Sellest lihtsast vahetusest tekib keerukam ja ebaloomulik tegevus. Viimane on mõeldud vaid selleks, et vahetada midagi millegi vastu (nn krematistika). Aristoteles läheb Platonist kaugemale ja defineerib raha kui vahendi vahetuseks. Kui aga raha kasutada
annaabi.ee 
