ilmaennustamine. Vaadati, et kui on soe maarjapäev, siis tuleb soe kevad ja vastupidi. Paastumaarjapäeval saabuvad meile ka sookured. Paastumaarjapäeval söögi pannkooke ja joodi punast jooki( punane mahl, vein ja isegi tee). 2. juuli heinamaarjapäev Heinamaarjapäeva tähistatakse 2.juulil, kirikukalendris on see päev Maarja koduotsimisepäev. See püha oli populaarne 17.-18.sajandil. 17.sajandil käidi sel päeval Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada. Kirikukalendris on see päev,kui Maarja kohtub Eliisabetiga. Selle päeva tähistamine pärineb 1263.aastast. 1568.aastast laienes päeva tähistamine kogu katoliku kirikule. Traditsioonideks oli maarjapuna joomine, peeti vahet heinateol ja tehti tuld. Inimesed puhasid sel päeval. Samuti korjati värviliste õite või lehtedega taimi, näiteks rukkilille ja kõrvenõgest. Inimesed värvisid nende taimedega lõnga.
Shangdi nimetus võeti hiljem kristlike misjonäride poolt kasutusele Jumala nimena. Nime zi kasutasid Shangi kuningad enda liignimena. Vanimates Shangi dünastia aegsetes endeluude tekstides tähistas zi esivanemale ohvritoomise rituaali keskset tegelast järeltulijast last, kes esindas endas surnud esivanema (ülestõusvat) kehastust. Zhou ajal hakati teda nimetama shi'ks (laip, surnu asendaja). Tal oli selles riituses priviligeeritud osa, kuna ta sai esimesena maitsta ohvritoite. Zhou dünastia ajal, kes luges end Taeva mandaati omavaks, sai Shangdi sünonüümiksTian (taevas). Samas arvati esivanemaid olevat Taeva tahte vahendajateks. Keiserliku Hiina usuks oli nii taoismile kui konfutsionismile eelnenud ja neis osaliselt kehastunud Taeva kummardamine. Keiser oli Taevapoeg (Tianzi). Hiina rahvauskumustes ja taoistide poolt kummardatakse siiamaani ka Maa, mulla jumalat Tu Did.
Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi. Heinamaarjapäev - 2. juuli Nagu kõik maarjapäevad on seegi püha seotud maarjapuna joomise ja teatavate naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev on olnud veel 17.-18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada. Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid. Leedutuli tagas peale viljaõnne veel
Juuli tähtsaim töö on heinategu, tähelepanu keskpunktis on selleks sobivad ilmad. HEINAMAARJAPÄEV - 2. juuli Nagu kõik maarjapäevad on seegi püha seotud maarjapuna joomise ja teatavate naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev on olnud veel 17.-18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada. Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid
JUULI HEINAKUU Tähtpäev: Heinamaarjapäev 2. juulil Nagu kõik maarjapäevad on seegi püha seotud maarjapuna joomise ja teatavate naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev on olnud veel 17.- 18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada. Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid
annaabi.ee 
