Herpes Mis on herpes? Herpese ehk ohatise tekitajaks on viirus, millel on kaks alaliiki: esimene põhjustab huuleohatist ning teine valulikke villilisi lööbeid suguelunditel ehk suguelundite ohatist. Herpesviirused on üheks levinumaks viirusnakkuseks inimeste seas kogu maailmas ning viirusesse nakatunute arv kasvab. Ülevaade Ohatis on väga sage haigus, 50. eluaastaks on viirusega nakatunud 80% inimestest. Enamus pole oma haigusest teadlikud, kuna herpes lööb sagedasti välja vaid 20 protsendil viirusekandjatel. Nakatutakse haige inimese kehavedelikega läbi vigastatud naha või limaskestade. Viirus jääb organismi kogu eluks ja kaitsevõime languse korral
20on%20men.jpg • Pilt 3 http://thumbs.dreamstime.com/x/genital-herpes-24379375.jpg • Pilt 4 http:// img.webmd.com/dtmcms/live/webmd/consumer_assets/site_images/me dia/medical/hw/n2176.jpg • Pilt 5 http://g3.nh.ee/images/pix/file2794955_condom.jpg • Pilt 6 http://discovermagazine.com/2009/oct/10-where-does-sex-live- in-brain-from-top-to-bottom • http://static.inimene.ee/index.php?disease=g&sisu=disease&did=76 • http://www.ohatis.ee/valdi-ohatist-e-herpest • http://inimene.ee/h/herpes#Ravivõimalused • http://et.wikipedia.org/wiki/Herpes •
Suguelundite ohatise puhul ilmnevad esimesed lööbenähud 3–7 päeva peale nakatumist. Esmalt tekib sügelus ja valulikkus suguelundite piirkonnas, millele järgneb haavanduvate vesivillide teke. Uusi ville ja haavandeid tekib umbes 10 ööpäeva jooksul ning ilma ravita kestab haigus 3–4 nädalat. Sageli võib lööbimisega kaasneda palavik, pea- ja lihasvalud ning lähedal asuvate lümfisõlmede suurenemine. Ravi Huule ja suguelundite ohatist ravitakse viirusevastaste ravimitega - levinum on atsükloviir. Atsükloviiri on saadaval kreemina, tablettidena ja süstitava vormina. Sõltuvalt haiguse raskusest valitakse ravimvorm: huuleohatise puhul piisab tavaliselt kreemist, tablette kasutatakse väga tihti korduva ohatise ning nõrgestatud immuunsüsteemiga haigete puhul. Kuna herpesehaige on Ennetamine nakkav ka mittelööbivas perioodis, on oluline seksuaalvahekordade ajal kasutada kondoomi.
HERPES JA HAIGUSED PM KOOLITUS NAHA PATALOOGIA Patsientidel/klientidel kes tahavad teha püsimeigi on olemas haigused ja eksogeensed ja endogeensed naha muutused. Siin võib öelda, et see olukord on arstide kompetentsil ja äge kulgul ei saa teha püsimeigi! HUULE HERPES Huule “ohatist” tekitab inimese herpesviiruse tüüp 1 (HSV1). Olemas on ka HSV2, kuid see kahjustab pigem suguelundite limaskesta, põhjustades genitaalherpest. HSV on üks enim levinud viirushaigus inimestel, mille nakkusallikaks on samuti inimene. Viirusesse nakatumine toimub otsese kontakti kaudu läbi limaskestade või vigastatud naha (nt. suudlemisel). Kui inimene on juba kord nakatunud, jääb viirus tema organismi püsima kogu eluks. Viiruse osakesed säiluvad mitteaktiivselt närviganglionites.
tuvastatud 8 tüüpi herpesviirust: HSV 1 ja HSV 2 on väga sarnased: nad on 50 % ulatuses DNA- homoloogid. Antigeeni uurimiseks kasutatakse analüüsimeetodiks: a) immuunflurestsentsuuring (IF) b) ensüümimmuunmeetod (EIA) Antikehade uurimiseks kasutatakse analüüsimeetodiks: a) ensüüm-immuunsorptsioonimeetod (ELSA) b) kemoluminesents meetod analüsaatoril (IMMULITE) RAVIMINE Herpes viirust ravitakse (huuleohatist, suguelundite ohatist, vöötohatist) viirusevastaste ravimitega, levinum on atsükloviir. Ravimid on saada kreemina, tablettidena ja süstitava vormina. Sõltuvalt haiguse raskusest valitakse ravimvorm: huuleohatise puhul kreem, korduva ohatise puhul tabletid. Rasketel juhtudel (näiteks ajupõletiku korral) manustatakse ravimit veeni. Kasutatakse kõige kaasaegsemaid viirusevastaseid vahendeid, kuid siiski pole herpesviirust võimalik lõplikult välja ravida. Inimene, kes on juba viirusega nakatunud, jääb
haavandile ja lööbele hoolimata sellest, et need suuri vaevusi ei tekita! Kuna tegemist on raskelt kulgeva haigusega, siis peavad ravi saamakõik seksuaalpartnerid. Süüfilis põhjustab arenguhäireid lootele, seega on oluline, et kõik rasedad kontrolliksid ennast süüfilise tekitaja suhtes. Suguelundite Herpes Herpese viiruseid on kahte tüüpi - Herpes simplex virus 1 ( HSV1) jaHerpes simplex virus 2 (HSV2). HSV1 põhjustab enamasti ohatist või ,,külmavilli" huulel, HSV2 aga tekitab villikesi suguelunditel. Huuleherpesega võivad oraalseksi kaudu nakatuda ka suguelundid. Suguelundite herpese puhul tekivad nii naistel kui meestel suguelunditele punetavad, äärmiselt valulikud villikesed, mis mõne päeva pärast lõhkevad (olles siis kõige nakkusohtlikumad) ning umbes nädala jooksul ise paranevad. Haigusnähud võivad korduda, sest viirus jääb organismi püsima.
näärmekarvakestega lehtede abil püüab väikeseid putukaid, et leevendada toitainetevaegust. “ Taimede loomtoidulisus on omane just sootaimedele, rabades huulheintele ja madalsoodes võipätakutele. Selline eriskummaline lisatoit on neile taimedele vajalik toitevaeses kasvukohas lämmastiku ja fosfori saamiseks. ” ( Masing, 1997, lk 62 ). Huulheina lehti on kasutatud tuulest ja külmast pragunenud huulte raviks. Samuti aitab taim ravida mitmeid nahahaigusi: ohatist, soolatüükaid jne. Huulheinal on tugev bakterivastane toime. Üle ega ümber ei saa sookailust - tugevalt ning uimastavalt lõhnavast rabataimest. “ Vanarahvas on sookailu tarvitanud üsna mitmekesiselt. Tema suitsuga tõrjuti majast kirpe ja teisi parasiite. Sookailu vartega saadi lõngadele rohelist ja pruuni värvi. Õlleteol oli sookail humala asendajaks. ” ( Kuresoo jt, 2001, lk 22 ). Sookailu tugev lõhn peletab putukaid. Taime pungad on toiduks rabapüüle.
kui esimene kord. Viirus siseneb suguelundite limaskesta ja nahka läbi mikroskoopiliste traumaatiliste lõhede ja avade ( mikroskoopiline trauma on tavaline suguühtel) , kus paljuneb ja levib ümbritsetevatele kudedele. Nakatunud alale tekivad villikeste grupid, mis hiljem kattuvad koorikutega. Eristatakse Herpes Simplex 1 (HSV-1) ja Herpes Simplex 2 (HSV-2) viiruse tüüpi. HSV-1 esineb sagedamini suu ja huule limaskestadel, mida tuntakse rahvakeeli ka kui ohatist, HSV-2 paikneb enamasti suguelundite piirkonnas. Kaasaaja seksuaalsete tavade eripära tõttu esineb üha sagedamini HSV 1 ka suguelunditel. Viirus jääb vaatamata ravile nakatunud organismi püsima. Viirus püsib seljaaju närvijuurte põimikutes, kust aktiveerub uuesti soodsatel tingimustel (stress, külmetamine, kaasnevad põletikud, trauma, ultraviolettkiirgus jt.) põhjustades haiguse kordumise. Raseda naise esmane nakatumine võib olla lootele ohtlik,
Peale roosiõli on Meister kasutanud nuluõli (parandab kudede verevarustust), männiõli (sobib hingamisteede probleemide korral), sidruniõli (peavalu korral), teepuuõli (suurendab immuunsust), rosmariini (suurendab vastupidavust, soodustab juuste kasvu) ning ylang-ylangi (peletab masendust ja närvilisust). Samuti saab meest abi, kui huuled on lõhenenud ning külmast või tuulest kahjustatud. Mesi koos taruvaigu ja vahaga ravib ka tülikat ohatist. Mummi talu peremees Aavo Meister meenutab, kuidas tema vend kurtis, et sööks mett hea meelega, aga see on liiga magus ja hakkab ruttu vastu. «Siis hakkasime katsetama ja meele lisandeid hulka panema,» räägib mees. Kõigepealt prooviti metsapihlakaid, mis jahvatati ja lisati meele. Pihlakate mõrkjas mekk ja magus mesi passisid niivõrd hästi, et seda segu tehakse seniajani ja see on paljude lemmik. «Sellega on hea lapsi mett sööma harjutada,» teab perenaine.
mitteaktiivsena pikka aega - aastaid või aastakümneid. Sel ajal inimene teisi ei nakata. Organismi nõrgenemisel (nt stressi, külmetuse, mõne teise nakkushaiguse vms korral) muutub viiruse pärilikkusaine aktiivseks ja nakatunud rakkudes algab uute viirusosakeste moodustumine. Seni varjatult püsinud viirusnakkus avaldub haigusena. Selliselt käitub näiteks soolatüükaid põhjustav viirus ja herpeseviirus, mis põhjustab ohatist. Pilt: Herpeseviiruse mudel 3. Kolmandal juhul lülitub viiruse pärilikkusaine pärast mõningaid muutusi peremeesraku kromosoomi ja nakatunud rakus algab pidev mõõdukas viirusosakeste tootmine. Kuna viirus on kogu aeg organismis aktiivne, on selline inimene nakkusohtlik. Niisugused haigused kulgevad aeglaselt ja haigustunnused võivad ilmneda alles mitme aasta pärast. Viiruse omadused muutuvad nakatunud organismis ajajooksul, mistõttu organismi kaitsesüsteemid ei suuda neid ega