Tema seljauime ees asetsevad 7--11 sissetõmmatavat oga. Keha värvuselt on ülaosa hallikasroheline kuni pruunikas, küljed heledamad ja hõbedase läikega, keha katavad kuni 10 luuplaati. Kudemisperioodil kannavad isased pulmarüüd. Luukarits on levinud aeglase vooluga jõgedes ja ojades, järvedes ning riimveelisel rannikualal. Levikuala pole väga palju uuritud, aga ilmselt on see sarnane Ogaliku levialaga, välja arvatud lõunapoolsemad alad, samuti esineb teda väiksemal määral kui ogalikku. Ta toitub Võib kasvada selgrootuist ja 5-7 cm kalamarjadest pikkuseks Luukarits Seljauimel on Elab jõgedes
kestab kuni ühe kuu. Kleepuvad marjalintide jupid takerduvad tihti veelindude jalgade külge, kes neid ka teistest täiesti eraldatud umbveekogudesse kannavad ja sellisesel kombel ahvena elupaika laiendavad. Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist 4-21 päevaga Kala toit Noored toituvad loomsest hõljumist -zooplanktonist, võivad süüa teiste Kalade ning liigikaaslaste vasteid. Täiskasvanud jahivadkiiska ja särge ; Suurjärvedes tinti; rannikumeres Ogalikku, luukaritsat ja räimemaine Üksikud ja vanemad isendid püüvad saakkalu sagedamini varitsedes, nooremad jälitavad liikuvaid kalu. Info allikas et.wikipedia.org Google Annaabi Suur tänu tähelepanu eest!
Suurim lang on jõe alamjooksu viimasel 12 km-l. Taimestik Pirita jões on liigirohke. Uuringus leiti 38 liiki soontaimi ja taimestiku katvus oli suur. Sagedaimaks liigiks oli kollane vesikupp. Ülemjooksul oli taimestik vähemitmekesine, keskjooksul rikkalik ja mitmekesine, alamjooksul oli samuti liigirikas. Pirita jõest võib leida haugi, särgi, teibi, turbi, säinasi, lepamaumu, roosärgi, linaskit, viidikat, latikat, kogerit, trullingut, lutsu, ogalikku, ahvenat, kiiski ja jõeforelli. Jõe vesi Sõmeru lõigus oli keskmise toitelisusega, Kose-Uuemõisa lõigus ülirohketoiteline ja teistes lõikudes rohketoiteline. Vesi on kogu jões suplemiseks kõlblik.
· 500 2900 g peipsi siig, tuulehaug, koger, lest, särg, räim, vimb. · 3 kg 10 kg forell, linask, ahven, angerjas, säinas · Üle 10 kg võivad kaaluda lõhe, koha, tursk, latikas, luts, siig, haug, säga, tuur. Maitse poolest kõige paremad on : angerjas, jõesilm, lõhi, meriforell, tuur. II koha saavad ahven, haug, koger, kiisk, kilu, luts, meritint, räim, säinas, särg, tursk. Söögiks ei kasutata lepamaimu, mudamaimu, ogalikku, merinõela jt väga väikseid kalu. Keelatud on püüda harjust, säga, lõhi, meriforelli, tuura. Lapsed tohivad püüda ühe käsiõngega kaldalt. Spinninguga püügiks peab juba olema kalastuskaart või mõne kalandusseltsi luba. Kalade ehitus üldiselt SISEEHITUS 1 Luukalade toese peamine osa on selgroog, mis ulatub piki kogu keha peast
5.2.1 KODULOOMAD Levinumad koduloomad on veised, lambad (üle 500 000) ja hobused (ca 80 000). Lisaks neile peetakse maal lehmi, sigu, kitsi, kasse, koeri, parte, kanu, kalkunied ja tuvisid. Islandi hobuse ajalugu ulatub 9.sajandi taha. Islandi hobune on tänapäeval täiesti ainulaadne. Tõu eripäraks on samm nimega tölt, mis teeb ratsutamise väga meeldivaks. 5.2.2 KALAD Islandi jõgedes leidub lõhet. Järvedest ja jõgedest leiab ka viker- ja jõeforelle ning isegi angerjat ja suurt ogalikku. Soolase vee kalu on Islandil täheldatud 150 eri liiki. Tähtsamad süvamere kalad, kes moodustavad kalatööstuse jaoks põhiosa, on tursk ja sei. Heeringas on tähtsaim pinnaveekala. Tähtsamad koorikloomad ja karpkalad on vähid, jõekarbid, merevähid ja islandi austrid. 5.2.3 IMETAJAD Islandi vetes elab 17 erinevat vaalaliiki ja mitmeid hülgeliike. Hülgeid jahitakse spetsiaalselt ettenähtud jahihooaegadel. Väga väärtuslikuks peetakse hülge nahka.
Jões on veel registreeritud harjus, hink, võldas, rohe-vesihobu, paksukojaline(II kategooria kaitsealune liik), jõekarp, karpkala ja linask (kokku 14 liiki 2001. a. seisuga). Kalapüük oja suudmele lähemal kui 1000 m on aastaringselt keelatud. Keila jõgi end ümbritseva ulatusliku lammialaga on oluline suunav liikumiskoridor suurulukitele, kahepaiksetele, vooluvetega seotud imetajatele ja röövlindudele. Ogalikku ja vikerforelli 2001. a. mitmel aastaajal tehtud katsepüükide tulemusel Keila jõest ei leitud, kuigi 1999. a. uurimustel olid need liigid kirjas. Jõe seisund. Keila jõe kallastel on rohkesti asulaid, millest on tingitud ka kogu jõe ulatuses leviv nõrk biogeenide reostus (BHT7= 2-4 mg/l). Lähtest kuni Kiisani on jõe vesi nõrgalt aluseline ning Jõgisoost Keila-Joani mõõdukalt aluseline. Koliindeksi järgi oli vesi vaid Kiisa lõigus suplemiseks kõlbmatu
suurenduses. Meie meredes ja magevetes on küllalt palju 5-10 cm pikkusi kalaliike. Baikali järves elav mudilane kneri lailaup on tavaliselt 8 cm pikkune ja üksnes harva tuleb ette kuni 14 cm pikkusi eksemplare. See kalake ujub enamasti kivide vahel, seal ta toitub ja ka sigib. Väikeste mõõtmetega kala on ka ogalik. Teda esineb väga palju järvedes, jõgedes ja merede riimveelistes rannapiirkondades. Araali luukaritski pikkus on ainult 5-6 cm. Ogalikku esineb meie veekogudes niivõrd palju, et ta võiks saada töönduslikuks kalaks. Soomes ja teistes Läänemeremaades püütakse ogalikku välja ja ümbertöötlemisel saadakse temast rasva tehniliseks otstarbeks ning jahu kariloomade ja lindude söödaks. Väikeste kalaliikide hulka tuleb paigutada ka mõned heeringlaste, lepamaimude ja viidikate esindajad, mudamaim,rünt,hink jt. Hink on saanud oma venekeelse nimetuse
2008 10 30 SV 22 AHV 26 261 228 2008 10 30 SV 40 AHV 27 267 270 SUGU KÜPSUS MÄRKUSED I MÄRKUSED MÄRKUSED II III 0 2 I 4v.mudilat L=4,5; 5,4; 5,2; 3,6 1 6 I 0 2 I 0 2 I 2 gammarust 0 2 I 0 2 I 0 2 I ümarmudil L=7,8 0 6 I 2 ogalikku; seed.kalamass 0 6 I 3 v.-mudilat L=5,6: 5,8; 4,7 (W=10,4) 0 6 I Corophium W=4,2; seed.mass 0 2 I seed.mudilad 0 2 I 3 v.mudilat L=3,2; 3,5; 4,8 1 6 I 2 v.-mudilat 1 6 I 0 2 I 1 6 I 1 garneel 0 2 I 1 ogal. L=4,5; ümarmudil L=9,2; W=18,3 1 6 I 2 v.mudilat 0 2 I seed.mass
annaabi.ee 
