rõngasrüü ning purustas isegi kilbi. Ajaarvamise vahetuse paiku tulid kasutusele rauast odaotsad, mille pikkus oli umbes 20cm. Tehes läbi keeruka arengu, jõudis tehnoloogia keerukuse tippu 11. sajandil. Siis oskasid sepad kokku sepistada damaskitud terast. On uuritud ja leitud, et isegi eesti sepad oskasid sellist tehnoloogiat kasutada. Tänu sellele tehnoloogiale said odaotsad erakordse tugevuse, elastsuse ja salapärase ilu. 12. sajandi teisel poolel odaotste valmistamise tehnoloogia lihtsustus. Järk-järgult loobuti damaskimisest ning kaunistustest, relva leht tehti paksem, rombilise ristlõikega. Raatvere kalmest on leitud mitu odaotsa, mille säilinud odavarrejuppide ümber oli spiraaliks keeratud pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp. Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis. Arvukalt kasutati lahingutes kergeid heiteodasid. Nende pikkus oli umbes 20-25
Pronksist odaotsa täpsemat asukohta pole teada. Muuseumi on see jõudnud 1871. a. Muhu odaots on pika putkega, mille alumises osas on ümber putke 7 soonest vöönd. Putk on varre külge kinnitamiseks varustatud aasaga. Odaotsa pikkus on 21,1 cm ja kaal 136,15 g. Muhu odaots meenutab kujult ja ornamendilt nn Seima (Seima-Turbino) kultuuri relvi, mis tänapäeval dateeritakse 2. at esimesse veerandisse eKr. Muhu odaotsale on vasteid teada Uurali ja Mustamere äärsete steppide odaotste. Tõenäoliselt on see pronksist odaots hõimudevahelise vahetuse teel jõudnud Läänemere äärde u. 1500-1250 aastat e.m.a. On huvitav, et vahepealselt alalt pole analoogilisi odaotsi veel leitud. Noorema pronksiaja odaotsad on samuti kõik putkega, kuid viimane on märksa lühem. Suhteliselt lühikesed on ka teravovaalse kujuga ja alaosas suurima laiusega lehed. Noorema pronksiaja odaotsad jälgivad Skandinaavia pronksikultuuri traditsioone. http://ornament.dragon
Ajaarvamise vahetuse paiku tulid kasutusele rauast odaotsad, mille pikkus oli umbes 20cm. Tehes läbi keeruka arengu, jõudis tehnoloogia keerukuse tippu 11. sajandil. Siis oskasid sepad kokku sepistada damaskitud terast. On uuritud ja leitud, et isegi eesti sepad oskasid sellist tehnoloogiat kasutada. Tänu sellele tehnoloogiale said odaotsad erakordse tugevuse, elastsuse ja salapärase ilu. 12. sajandi teisel poolel odaotste valmistamise tehnoloogia lihtsustus. Järk-järgult loobuti damaskimisest ning kaunistustest, relva leht tehti paksem, rombilise ristlõikega. Raatvere kalmest on leitud mitu odaotsa, mille säilinud odavarrejuppide ümber oli spiraaliks keeratud pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp. Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis. Esimeste relvade hulka kuuluvad ka vibu ja nool. Vibunööriks tarvitati loomasoolt,
I a. tuh. p.Kr. teisest poolest on kalmeid teada vähe. Võib-olla on põhjuseks mingid muudatused matmiskombestikus. Osaliselt maeti küll edasi juba eelmisel perioodil rajatud tarandkalmetesse (Jäbara, Toila, Purtse-Matka jt.). Surnuid põletati muinasaja lõpuni, kuid II a. tuh. alguses hakkas üha enam levima laibamatus. Esialgu maeti vanadesse kivikalmetesse, peagi ilmusid ka esimesed maa-alused kalmistud. Ida-Virumaal Mäetaguselt leiti üks 11. saj. meheluustik koos mõõga, odaotste, suitsete, nugade ja pannaldega. Mõnevõrra hilisem on luustik Kohtla-Järvelt, mille juures oli pika kaitseraua ja ümmarguse pidemenupuga mõõk.
1. sajandil eKr arendati klaasipuhumise tehnikat. Klaas, mis oli olnud äärmiselt haruldane ja väärtuslik, muutus palju tavalisemaks. Vana-Rooma impeeriumi ajal loodi paljud klaasi vormid spetsiaalselt vaaside ja pudelite jaoks. Looduslik klaas Looduslik klaas tekib vulkaanipurske, välgulöögi või plahvatuse (tavaliselt meteoriidi) tagajärel. Klaas oli väga haruldane ja hinnaline. Kiviajal kasutati looduslikku klaasi odaotste või tööriistadena. Obsidiaan Obsidiaan ehk vulkaaniline klaas on klaasja struktuuriga vulkaaniline kivim. Obsidiaanile on omane karpjas murre. Obsidiaan on enamasti musta värvi, aga võib olla ka pruun, punakas või isegi roheline. Obsidiaanil ei ole kindlat keemilist koostist. Reeglina ei esine ta mitte suurte massidena, vaid kihiliselt, olles ümbritsetud sarnase koostisega pimsi poolt.
on üle 40 cm. Võrreldes üheteraliste mõõkadega on nad siiski lühikesed ning ühelgi mõõgal ei ole sellist paksust. Võitlusnoa teramik on mitmekihiline, tänu millele on teramik elastne ega murdu nii lihtsasti. Võitlusnuge on peamiselt leitud kalmetest, nii et nad on suhteliselt hästi dateeritavad ning suurem osa pärineb just 10.-11. sajandist. Odad Oda on olnud muinaseestlaste jaoks tõenäoliselt kõige tähtsam relv. Kiviaegsete odaotste kohta ei osata öelda, kas neid on kasutatud sõjalisel eesmärgil inimestevaheliste konfliktide lahendamisel või jahipidamise eesmärgil, kuid tõenäoliselt kasutati neid mõlemal puhul. Pronksiaegseteste odaotstest on leitud näiteks odaotsi Muhu saarelt, mis on valmistatud Seima-Turbino kultuuri alal, mis jääb kahele poole Uurale. Seal valmistatud odaotsad on väga kvaliteetsed ning kallid. Eesti kohta on see väga haruldane leid.
annaabi.ee 
