Réne on oma eluga tupikus, ta ei tea, mida ta elult tahab ning ta muudkui otsib, et leida.Réne on üksi. Ta peab ennast otsivat armastust, samas varjutab ka tema mõtteid surmasoov, mille tema õde suudab minema peletada. Ta tabab Réne just enesetapu katselt. Réne unustas aga kõik negatiivse, kui nägi Amélie'd. Luuletaja Gustav Suits ütleb oma luuletuses "Nooruse aeg", et inimesel on aeg antud naermiseks ja nutmiseks, elamiseks ja suremiseks. Elu on aeg, mil õitseda, õnne maitsta ning armastada. Samas on elu kui ekslemine labürindis. Ning pahatihti võib see tekitada hoopis tüdimuse elus. Chateaubriandi ,,Réne" elu sarnanebki justkui labürindiga: see on keerukas, salapärane ning mõistatuslik. Réne elu on kui labürint, mis tegelikult õnneliku lõppu ei leiagi. Amélie lahkub peagi tema juurest- nunnakloostrisse. Réne õnneaeg on läbi. Ta põgeneb.
emotsionaalselt taga, et mõni minestas suurest nutmisest ja kukkus hobuse seljast maha. Kreeka kangelane Odüsseus laristas pidevalt nutta. 16 sajandi lõpus peeti peale ooperi või teatrietendust avalikult nutmist eriliseks tähelepanuavalduseks, seda nii meeste kui naiste seas. Peale tööstusrevolutsiooni vajas maailm aga usinaid ja hoolsaid, mitte emotsionaalseid töötajaid. Kui varem tehti kõike käsitsi ja oli aega nutmiseks, siis nüüd nõudsid masinad täpsust ja sajaprotsendilist tähelepanu. Mingit nutmist ei saadud endale lubada. Nuteti omaette, kuskil eemal. Lastele õpetati, et probleem on nutmine, mitte see faktor mis nutmist põhjustab. Inimesed tundsid end ebamugavalt kui keegi avalikult nuttis. Aastal 1972 oli veel avalik nutmine nii kohatu, et USA presidendikanditaat Edmund Muskie praagiti kõne ajal nutmise pärast kandidaatide seast sootuks välja.
Kaob toetajaskond, muutume iseenda vangideks. Toimib justkui kahekõne iseendaga- juba lapsepõlvest saati, mil laususime oma esimesed sõnad. Ma olen sündinud ja hakkan kasvama ja arenema nii kaua kui olen leidnud tee endani. Täiuslikku mina ei serveeri kandikul ette mitte keegi. Pean ennast leidma, tundma õppima. Olen kui käimasolev protsess ning veel lõpetamata teos. Luuletaja Gustav Suits ütleb oma luuletuses "Nooruse aeg", et inimesel on aeg antud naermiseks ja nutmiseks, elamiseks ja suremiseks. Elu on aeg, mil õitseda, õnne maitsta ning armastada. Noorelt unistatakse ja arutletakse tuleviku üle. Noorelt loodetakse ja püütakse, tahetakse saada suureks ja edukaks. Inimese südameasjad aitavad suuresti kaasa mina-kujunemisel. Kõige tähtsam on tahtmine, mis inimese elukäiku mõjutab. Inimesel peab olema eesmärk ning ootused tuleviku suhtes. Elus toimuvad läbikukkumised seavad meid peatselt jalule, õigele elurajale ning pikk tee endani võib alata.
terviku. Pansionaat ise on suhteliselt viletsas seisus; toad on vanad, seinu kaunistavad aegunud maalid, tubades asetsevad vanad luitunud mööbliesemed, värv on seintelt maha kulunud, linad on plekilised ja määrdunud, toolid on vigased, põrandad täis lohke. Lühidalt seal valitses viletsus, maja oli kõdunemas. Proua Vauquer on umbes viiekümneaastane, kellel on elus olnud palju õnnetusi. Tema mees oli käitunud temaga halvasti ning jätnud vaid silmad nutmiseks ning selle õnnetu maja elamiseks. Proua ise arvas, et ta on kannatanud kõike, mida on võimalik kannatada. Naine elas koos oma paksu köögitüdrukut Sylviega, kes valmistas sisepansionäridele eineid ning hoolitses majapidamise eest. Tal oli ka uksehoidja Christophe, kes edastas teateid ja tegi ka aeg-ajalt kelneri tööd. Tema juures elas preili Michonneau, vanatüdruk, kes hiljem osutus äraandjaks ning aeti teiste majaelanike soovil pansionist minema, temaga koos läks ka härra
Valmistab sulle pehme aseme, millel on millegipärast kõva magada. · Pöörane jultunud, energiline, jõhker, jäärapäine, lärmakas, enesehävitamisele kalduv. Temaga on raske asju ajada või mõistlikule kokkuleppele jõuda. Ehkki egoistlik, käratsev ja alatu on temas midagi, mis sunnib inimesi talle kuuletuma. · Nukrutseja tassib oma eilsete murede kohvrit pilvitusse tänasesse päeva kaasa. Isegi paradiisiaias leiaks ta võimalusi äpardumiseks ja nutmiseks. · Angerjas( kahepalgeline) täna laotab vaiba sinu jalgade alla ja homme tõmbab ropsuga selle ära. Ta jätab sõbraliku ja aupakliku mulje, kuid reedab sind esimesel võimalusel. · Jõuluvanatseja kõigi meele järgi olla püüdev isik. Otsustusvõimetu. · Tarbija on sinu kõrval selle hetkeni, kuni sa talle vajalik oled. Ablas ja kaval inimesesarnane siga. Omakasu ajel unustab kõik muu siin ilmas.
.. alati läheb viltu.. ja mahalangend leht, Ma armastasin päiksekiirt, Keegi ei saa ju aru .. mis läbi kardina mu juurde tungles, Võin küll teeselda , aga hinges valitseb ja armastasin vikerkaart, tühjus, mahajäetus.. mis vihmasajus mängles. nüüd suurema plikana armastan, isa suitsust lõhnavat habet, Puhuvad vaid tuuled koos mälestustega.. ja ema punapõskede ilu, Milleks?.. nutmiseks?.. valuks?.. selleks et ma armastan looduse naeru, kõik tagasi tuleks..? ja veevulina nuttu, Ma armastan mesitarude mett. Eii.. ikka selleks et on nii üksik..isegi siis ja sinilillde värvust, kui mul on keegi kellega kõike jagada... porilombis väänlevat ussi. Kõik on purunenud tuhandeks killuks mida ja karjamaal määgivat lammast. püüan aina rohkem ja rohkem kokku ma armastan lihtsust ja soojust,
defineeritud kui kuidas kes sõi, magas ja pissis regulaarselt. Ta tervitas igat käitumist, mitte mida päeva ja enamikke inimesi naeratusega ning ainus inimesed teevad või märk selle kohta, et ta öö jooksul üleval oli voodist miks, aga kuidas ja mil kostev mänguasja tilin. Teine õde avas oma suu nutmiseks juba enne silmade avamist. Ta magas ja viisil nad seda teevad. sõi vähe ning ebaregulaarselt; ta nuttis ja naeris Näiteks kaks mudilast kõvasti, sattudes sageli raevuhoogu; ning pidi olema võivad olla võrdselt veendunud, et uued inimesed ja uued kogemused
annaabi.ee 
