Aga kas vahel on ka targem minna kaasa üldise arvamusega ja enda mõtted jätta tahaplaanile ? Vahel on tõesti see mõtekam ja hoiab ära palju arusaamatusi. Vahepeal on lihtsalt sinu enda arvamus niivõrd teistsugune, et keegi teine ei mõista seda. See võib tekitada sulle probleeme ja arusaamatusi, mida sa üldse endale ei tahaks. Seljuhul tuleks tõesti vait olla ja äkki üldse oma arvamust mitte avaldada. See hoiaks ära suure nurina ja paljud arusaamatused. Olen näinud siin elus väga paljusid inimesi ja väga erinevaid arvamusi. Niipalju, kui on erinevaid inimesi, niipalju on ka erinevaid arvamusi ja seisukohti. Olen väga tihti näinud kuidas ühel võimekamal ja julgemal inimesel on üks kindel mõte ja kõik teised lähevad selle mõttega kaasa. Nii on kõvasti kindlam, sest tema on juba oma seisukoha ära selgitanud ja kaitsnud ja teised ei pea seda enam tegema. On ka inimesi, kes julgevad teistsuguse
Teda aitas Lydia Koidula, tema tütar. Laulu- ja mänguselts "Vanemuine". 18-20 juuni 1869 - I Üldlaulupidu, esinesid ainult meeskoorid, ~1000 lauljat ja pillimeest, esines ka usuteadlane Jakob Hurt (1839-1907) rõhutades hariduse tähtsust ja ka haritlasi jääma oma rahvusele ustavaks. Üle kogu maa hakati rajama rahvuslikke seltse. Pidas kõne, milles ta püstitas eestlaste ette ülesande saada suureks vaimult. Asus Eesti Postimehe lisalehe toimetajaks, kuid Jannsen tagandas ta saksa nurina tõttu ja Hurt sattus ühte leeri C. R. Jakobsoniga. Eesti Aleksandrikooli komiteed - üritati teha eesti keelset kooli. Eesti Kirjameeste Selts - koondas haritlasi. Esimene president J. Hurt - suure töö tegi ta ära eesti rahvaluule kogumisel ja avaldamisel. Rahvusliku liikumise radikaalsema suuna etteotsa tõusis C. R. Jakobson (1841-1882). Kuigi ta isa oli suur Jannseni sõber, kasvas poeg tänu emale üles saksa vaimus. Üritas töötada kooliõpetajana, kuid tekkisid tülid mõisnikega
Täisealiseks saanud noorukile kingiti valge tooga, mis pidi sümboliseerima tema vastuvõtmist Rooma kodanike hulka. Tooga ahendas liigutusi, kuid andis kõnnakule piduliku rühi. Tooga selgapanek nõudis teise inimese abi, sest kõik voldid pidid õigesti langema, muidu hakkasid päevavargad tänaval saamatu toogakandja üle irvitama. Keisririigi ajal hakkas ikka rohkem roomlasi tänavale ilmuma üksnes tuunikas. See kutsus orjapidajate ladviku hulgas esile nurina: maailma isandad, roomlased, jooksevad maailma pealinnas ringi ainult tuunikas! See on ju ennekuulmatu kommete langus ja häbi. Tsirkusesse ja amfiteatrisse lubati tulla üksnes toogas.17 Pükse ja sukki ei tuntud. Neid hakati kandma alles germaanlaste eeskujul põhjapoolsetes provintsides, kus külm kippus roomlastele liiga tegema.18 Riietuses näitas kandja rikkust mitte tegumood, vaid võimalikult kallihinnaline materjal.
palge ette. Üle eesti rajat kihelkondades Aleksandrikooli komiteed, ning valdades nende abikomiteed, mis eriti aktiivselt tegutsesid Lõuna Eestis. Kogu ürituse juhtimiseks ja koordineerimiseks loodi 1871. Tartu Peakomitee. Hurt-(1839-1907)lõpetas usuteaduskonna,pärit Himmastest. 70ndatel rahvusliku liikumise etteotsas. Eestlastele püstitatud ül:saada suureks vaimult. Mõnda aega töötas Janseni "Eesti Postimehe"juures, sakslaste nurina tõttu pidi Jannsen ta vallandama.1872 sai kirikuõpetajaks Otepääl. Asus emakeelse kõrgema kooli etteotsa-Aleksandri kool, mis pidi kreiskooli tasemele vastama. Kogus annetusi-koolid kõikidesse kihelkondadesse. 1874 osteti Põltsamaa lähedale mõisasse koolimaja. Jakobson-(1841-) lõpetas J.Cimze kooliõpetajate seminari, oli Tormas õpetajaks. Vastuolud mõisnikega sundisid teda lahkuma, Jakobson läks Peterburi, sooritas ülemkooli õpetaja eksami-sai suurvürsi tütre koduõpetajaks
Ei, ma ei pea praegust valitsust asendamatuks ega meie poliitiliste otsuste tegemise kombestikku parimaks. Mõlemad muutuvad niikuinii, kui vaid kodanikud seda soovivad. See on demokraatia pärisosa. See on olnud ka kodanike viimase aasta selge sõnum poliitikutele. Demokraatia suurimaid voorusi ongi võimu seaduspärane ja veretu vahetus, kus riik jääb püsima, kus otsustajad vahetavad üksteist välja. Demokraatia õpetab, et kui ollakse rahva nurina suhtes tuim või tumm, siis tuleb peagi, juba järgmistel valimistel võimule keegi teine. Kuigi demokraatlikus ühiskonnas levib tunne, et võim ei taha kuulata, siis hakatakse oma hääle kõlamapanekuks otsima teisi vahendeid. Selleks loodi läinud aasta lõpul ka Rahvakogu, mille tegemisi täna tunnustan. See värske, kodanike vabale tahtele rajanev algatus on juba osutunud kohaks, kus kodanikud said teha ettepanekuid, millest peagi võivad saada seadused.
-20. Juuni 1869, Ligi tuhat lauljat ja pillimeest. Esinesid vaid meeskoorid (segakooride kutsumist pidas Jannsen kõlblusvastaseks ja ülimalt ohtlikuks). Peeti isamaalisi kõnesid. Publik, ligi 20 000 inimest üle Eesti. Kuna traditsioon tuli saksamaalt siis oli palju kritiseerijaid (Johann Köler ja Carl Robert Jakobson) Jakob Hurt Pärit põlvamaalt (kirikuõpetaja). Tõusis liikumise etteotsa 1870. Aastatel. Mõnda aega töötas Jannseni "EP" juures lisalehe toimetajana, kuid sakslaste nurina tõttu pidi Jannsen ta vallandama. C.R Jakobson koduõpetaja, kes oli üks ärkamisaja rahvusluse radikaalsema poole esindaja. 1878 asutab ajalehe Sakala, kritiseerib käredalt olusid ja baltisakslasi ja kirikuõpetajaid. baltisakslaste protesti tõttu suleb valitsus mõneks kuuks ajalehe. Tükkis tülli minema ka seniste mõttekaaslastega Lahkhelid Lahkhelid Hurda ja Jakobsoni vahel. Hurt lahkub 1880 Eestist Peterburi Jaani koguduse pastoriks. Pinged ka Jannseniga
ei liigutanud end ega vastanud küsimus-tele. Siis asetas Maret ta selili voodisse. Kui päeva jooksul inimesi üle jõe sõitis, kes vähegi kuulata tahtsid, siis kaebas ta Ta lamas pool-alasti, verised põlved paljad, pea jälle imelikult taha murtud ja laialt juhtumuse üle ja palus nõu. Kuid mis võisid öelda külamehed peale õhkamise või kõrbenud habemekonts püsti. Ta polnud meelemärkuseta ega maganud, kuid ainult nurina valitsuse üle. Toodi muid näiteid sõjaohvreist ja mindi edasi. Kõigil olid omad oigav hingamine andis tunnistust ta elust. hooled. Maret jooksis tuba mööda, tulise rutuga haava-mähkmeid käristades. Käsivartega Ja päev jõudis õhtule. Taevas oli hall ja madal. mööda palgeid oja-vaid pisaraid pühkides sidus ta haavad kinni ja peitis haige vaibaga
-- Vahest pääseb tema seniks Tallinna,» lisas ta enese ette oma salamõtte. Mehed hakkasid nurisema. Ühed ütlesid, neil pidavat häbi olema teiste vendade ees, kes omad mõisad ausasti on ara põletanud ja peremehed teise ilma saatnud. Teised küsisid otsekohe, mispärast nad siis õieti välja on tulnud ja mis nüüd tegema hakata? Ega's nad ometi teiste tegusid laiseldes vahtida tahtvat. Tasuja mõtles natuke aega. «Mehed,» hüüdis ta siis, ja tema vali hääl pani 96 nurina korraga vaikima, «ma mõistan küll, et te midagi teha soovite. Me võime peagi tubli töö ara teha. Mis te arvate, ega te munki ja muid säherdusi musti linde üleliia ei armasta?» Meeste verejanuline vastus tunnistas kibeda selgusega, kui vähe tolleaegne ristiusu-õpetus ja munkade «armutöö» nende piinatud poolpaganate südames maad oli võitnud. «Ma lämmataksin kõige selle tõu tema mustade kuubedega ara,» oli Karu Andrese kange sõna.
annaabi.ee 
