1934. a kandideeris riigivanemaks, ent enne valimisi teostas koos Johan Laidoneriga riigipöörde. Seejärel valitses 1934–1940 Eesti Vabariiki autoritaarse riigipeana (nn vaikiv ajastu). 1934–1937 oli ametlikult valitsusjuht, 1937–1938 riigihoidja, 1938. a valiti presidendiks. Pätsi juhitud Eesti Vabariik oli pehmemaid autoritaarseid režiime tollases Euroopas. 23. juulil 1940 vabastas Nõukogude Liidu võimude survel ametisse pandud nukuparlament Pätsi presidendi kohalt ning nädala pärast küüditati ta koos perega Ufaasse asumisele, seejärel 1941. a arreteeriti ja oli kuni 1954. a vanglas. Suri 1956 Buraševo psühhoneuroloogiahaiglas. Päts on Eesti 20. sajandi vastuolulisimaid riigitegelasi. Viimastel aastakümnetel on tema isikuga seoses polemiseeritud mitme küsimuse üle. Esiteks, kas Päts võis olla 1920. aastatel NSV Liidu mõjuagent, esindades NSV Liidu ärihuvisid Eestis
maalelubamist ja sovetimeelsete valitsuste ametisseseadmist Balti riigid võtsid ultimaatumid vastu ja okupeeriti Punaarmee poolt Jüri Uluotsa valitsus astus tagasi. 21. juunil seati NSVL näpunäidete järgi ametisse prosovetlik nukuvalitsus (peaministriks Johannes Vares), alustati sovetiseerimisega Juulis viidi kiirkorras läbi mittevabad, Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olnud parlamendivalimised kokkuastunud nukuparlament kuulutas Eesti ,,nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks" ning võttis ametlikult suuna NSV Liiduga ühinemisele USA ei tunnusta Balti riikides jõuga toime pandud muutusi. See oli 7 lääneriikide mittetunnustamispoliitika algus Sovietiseerimise käigus kadus võimude lahususe põhimõte tähtsaimaks võimuasutuseks sai kohaliku kompartei keskkomitee,
Valijamehed valisid Pätsi ainsa kandidaadina vabariigi presidendiks, kes nimetas ametisse uue valitsuse eesotsas Kaarel Eenpaluga. Sellega lõppes üleminekuajajärk uuele korrale. Riigikogu kõigi koosseisude materjalid anti välja 1921-1940 (täielike) protokollidena ja 1934. Aastal stenograafiliste aruannetena. 1940. aasta juulis korraldas Jossif Stalini emissar Andrei Zdanov okupeeritud Balti riikides nn rahvaparlamentide ,,valimised", mis pidid justkui väljendama Balti rahvaste tahet. Nukuparlament kuulutas välja ENSV ja palus selle NSV Liitu vastu võtta, mis sündiski 6. augustil 1940. Selle istungi stenograafilised aruanded avaldati 1940. aastal (faksiimile 1991). Nõukogude Eestis otsustati kõik tähtsamad asjad Moskvas, kõrgeim riigivõim kuulus formaalselt Ülemnõukogule. Olukord muutus Mihhail Gorbatsovi perestroikaga. 16. novembril 1988 võttis ENSV Ülemnõukogu Vaino Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni ENSV suveräänsusest, mille 29
Sotsialistlikuks Vabariigiks. Lisaks sellele esitati palve Moskvale võtta ENSV vastu NSV Liidu koosseisu. 6.aug. 1940 Eesti "palve rahuldati". Sellega oli Eesti annekteeritud. 13. Eesti inkorporeerimine NL-i koosseisu Pärast okupeerimist Nõukogude Liidu vägede poolt 16.17. juunil 1940 asendati Eesti Vabariigi nimi 21. juulil 1940 nimetusega Eesti NSV. Formaalne inkorporeerimine N Liidu koosseisu toimus 6. augustil 1940. Tegemist oli n-ö nukuvabariigiga, millel oli oma nukuparlament (ENSV Ülemnõukogu) ja Moskva korraldusi täitev nukuvalitsus (ENSV Ministrite Nõukogu). Sisuliselt ei olnud ENSV näol tegu ei nõukogudele allutatud valitsemis- ega sotsialistliku ühiskonnakorra ega ammugi mitte demokraatliku vabariigiga, vaid okupantide relvajõu toel püsiva totalitaarse diktatuuriga, mida juhtis NLKP ja selle kohalik organisatsioon Eestimaa Kommunistlik Partei. 15. Majandusreformid 1940. aastal, mida Nõukogude okupatsioonivalitsus läbi viis, olid Nõukogude
juunil Balti laevastiku poolt blokeeritud. Kõik Balti riigid võtsid ultimaatumid vastu ja okupeeriti Punaarmee poolt. Eesti okupeeriti vastavalt pealesunnitud „Narva diktaadile” 17. juunil, Jüri Uluotsa valitsus astus tagasi. 21. juunil seati NSV Liidu näpunäidete järgi ametisse prosovetlik nukuvalitsus (peaministriks Johannes Vares), alustati sovetiseerimisega. Juulis viidi kiirkorras läbi mittevabad, Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olnud parlamendivalimised. Kokkuastunud nukuparlament kuulutas Eesti „nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks” ning võttis ametlikult suuna NSV Liiduga ühinemisele. Et näidata toimuvat riigipööret üldrahvaliku revolutsioonina, organiseeriti rohkearvulisi rahvakoosolekuid, kus võtsid sõna Eesti kommunistid ja korda pidas Punaarmee. Aset leidnud võimuvahetust ei võetud siiski legitiimsena ei Eestis ega välismaal. 23. juulil 1940 teatas USA aseriigisekretär Sumner Welles, et USA ei tunnusta Balti riikides jõuga toime pandud muutusi
annaabi.ee 
