Mõistes et Jelena talle Bersenevit eelistab, teeb stseeni ("Kas teil pole mind vaja?!?") * Zoja - priske, valgevereline, lapsik ja liigkorralik vene sakslanna. Stahhovite majas mingi sugulane- seltsidaam. Ei saa aru kuidas Jelena võib põlata ära isa otsitud peigmehe, talle endale meeldib. Lõpus saab tast tolle andunud ja õnnelik naine. Raamatus ebatähtis. * Anna Vassiljevna Stahhova (end. Shubina) - Jelena ema, nõrga iseloomuga ja kergesti erutuv/nukrutsev. 7aastaselt jäi orvuks (päris mõisa). Väike, kõhetu, peente näojoontega, püsimatu. Mehe truudusetus sõna otseses mõttes sööb teda. Kuuldes Jelena plaanidest Insaroviga, on murtud ja peab seda maailma lõpuks. * Nikolai Artemjevitsh Stahhov - Jelena isa. hea välimusega, ei pummelda, kuid mängib hasartmänge. Käinud junkrute koolis. Oportunist. Petab oma naist koleda saksa lese Augustine Kristianovnaga. Furious,
vee, sest kui tüdruk nõnda mehele järele läheb, siis ei hakka tema peale ei tuli ega vesi. Niisuke on armastus. Sest see on armastus, kui tüdruk mehele nõnda järele läheb, ja armastse vastu ei saa miski...(lk. 350) See ongi asjades see kõike ilusam, kõige võluvam, et nad kunagi ei kordu endisel kujul. Ikka on nõnda, et kas pole asi enam see või on inimese ise juba teine, aga aina on midagi uut, mida saadab nukrutsev magus mälestus. Ning ükskord saabub silmapilk, kus inimese elu polegi enam muud kui ainult mälestus.Siis muutub kõik igaveseks ja võib tulla surm, see kõige igavesem asi siin ajalikus elus. (lk. 355) Nii see siinilmas ikka on: ühel on tegemise rõõm, teisel saamise rõõm Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes ei saa midagi, päris õnnelikud need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. (lk. 366) Tugevam kannab nõrgemat
Depressioon kaasaaegses tähenduses on somaatiline häire nagu kõrgvererõhutõbi või reuma. Depressiooni puhul on kesknärvisüsteemi virgatsainete (serotoniin, dopamiin, noradrenaliin jt.) ainevahetus hälbinud. Samas on depressiooni ilmingutes, raskusastme tunnetuses palju isikupärast ja subjektiivset. Haiguslik kurvameelsus (depressioon) pole ajutine, lühiaegne ja iseenesest paari päevaga mööduv meeleolu langus. Depressiivne isik on kurb, nukrutsev ja ei saa hakkama ka igapäevase tegevusega pikema aja jooksul. Tal on raske toime tulla ka kõige lihtsamate tavapäraste toimingutega. Iseloomulik on väsimine ja pingete mitte niivõrd tööst, kui ülekaalukas mure tegemata jäänud tööde pärast. Lähedastele ja talle endale võib tunduda, et meeleolu langus ja käitumise muutus on ajutine, mööduv reaktsioon üleväsimusele. Tuleb vaid ennast kokku võtta, veidi puhata, vahepeal tegeleda teiste asjadega, meelt lahutada ja
Valikkogusid: jutud noore rahvale» ja «Lühikesed jutud armsa «Luuletused», «Nõmmelill». Sööt ,Karl Eduard lastele» Lastejuttude sarnaselt on väga 1862 - 1950, eesti nõuk. luuletaja. Ta on loonud moraliseerivad ja ühesuguse skeemi järgi tundeergast kodu- ja loodusluulet, romantilisi kombineeritud ka Pärna esimesed jutustused eleegiaid ja ballaade. Tema luulet ilmestab täiskasvanuile «Pere tütar ja Vaene laps» , nukrutsev alatoon. S-i tähtsamad kogud on «Rõõm «Räbala-Hans ja Serva-Aadu ehk: Kuida töö nõnda ja mure», «Saatus» ning «Mälestused ja lootused». palk», «Mis inimene külvab, seda tema ka lõikab!» Paremik kogust «Lapsepõlve Kungla» kuulub eesti Lilli Suburg. Lilli Suburgile tõi kirjanikunime lasteluule põhivarra. Rütmikindla ja laululise laadi tema esikteos «Liina» (1877), mille tiitellehele pärast on S-i luulet palju viisistatud
Vaatama sellele on Nietzche mõistepaar läinud käibele tänapäeva kunstimaailmas. Isel meie praeguse aja kunsti selle järgi. · Apolliinlik: mõõdukas, harmooniline, selge, klassikaline, läbimõeldud, kristlikult vagatsev. Apolliinlikud kunstid: skulptuur, maalikunst, eepos · Dionüüsoslik kunst on: meeleline, loomulik, kehaline, taltsutamatu, ekstaatiline, selles näitab end inimese ürgne vitaalsus ja traagiline eluhoiak, mis ei ole allaheitllik ja nukrutsev . dionüüsoslikud kunstid: muusika, tants, lüürika Ülev · Lyotard: Ülev ja avangard, Pärast ülevat, esteetika seisund · Ülev on moodsa kunstiteose maagiline kvaliteet, mida subjekt ei suuda mõistusega hoomata; avangard lõhub arusaama klassikalisest ilust, sellepärast tuleb tagasi pöörduda I.Kanti juurde; oma ideed demonstreerib ta Barnett Newmani tööde näitel. Kanti põhjal ülev mõistusele hoomamatu
annaabi.ee 
