Skisofreenia Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta. Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Skisofreenia on haigus, mkis ei lõppe surmaga. Skisofreenial spetsiifilisi sümptomeid ei, samuti ei ole otseseid spetsiifilisi somaatilisi või füsioloogilisi tunnuseid. Peamine sümptom skisofreenia korral ilmneb tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. Peamised sümntomid tajumises on hallutsinatsioonid ja
tahteelus. Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta. Sisukord 1 Ajalugu 2 Etiopatogenees 3 Epidemioloogia 4 Sümptomid 5 Diagnostika 5.1 Kliiniline 5.2 Laboratoorne 6 Alavormid 7 Ravi 8 Prognoos Ajalugu Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo - killustumine, lõhestumine ja phren - hing ja ia liide, tähistamaks haigust, patoloogilist seisundit. Etiopatogenees Skisofreenia tekke ja kulu seaduspärasused on hoolimata intensiivsetest teaduslikest uuringutest jäänud seni selgusetuks.
on võimelised skisofreenia episoodi järel normaalset elu elama. Samas esinevad teistel kauakestvad ja koormavad sümptomid, mis piiravad nende võimet õppida, töötada või normaalselt suhelda. 2. Ajalugu Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo - killustumine, lõhestumine ja phren - hing ja ia suffiks, tähistamaks haigust, patoloogilist seisundit. 3. Tüüpilised sümptomid Selliseid tunnuseid, nagu sotsiaalne võõrandumine ja emotsionaalsed muutused, kutsutakse ,,negatiivseteks" sümptomiteks
Skisofreenia Ajalugu Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo - killustumine, lõhestumine ja phren - hing ja ia suffiks, tähistamaks haigust, patoloogilist seisundit. Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess
psühhofarmakonid domineerivateks ravivahenditeks. Skisofreenia Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus. Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta. Ajalugu Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo - killustumine, lõhestumine ja phren - hing ja ia suffiks, tähistamaks haigust, patoloogilist seisundit. Etiopatogenees Skisofreenia tekke ja kulu seaduspärasused on hoolimata intensiivsetest teaduslikest uuringutest jäänud seni selgusetuks
piimaga. Kliiniline ketoos- peale ketoneemia ja hüpoglükeemia esinevad ka haigustunnused. Aneemia- anaemia e. kehvveresus. Normist madalamale võib olla langenud nii erütrotsüütide arv kui ka üksiku erütrotsüüdi hemoglobiinisisaldus. Kliiniliselt mõistetakse selle all eelkõige hemoglobiini vähesusest tingitud vere hapniku transpordivõime langust. Aneemia võib esineda paljude haiguste põhitunnusena, kuid teda ei loeta iseseisvaks nosoloogiliseks üksuseks. Oligokromeemia (oligochromaemia) - hemoglobiini hulga langus erütrotsüütides Oligotsüteemia (oligocytaemia) - erütrotsüütide hulga vähenemine Aneemiaga kaasnevad sageli hemoglobiini ja erütrotsüütide kvalitatiivsed muutused, küpsusastme, kuju, mõõtmete, värvuse, struktuuri ja biokeemiliste omaduste muutumine. Täiskasvanud loomadel on füsioloogilistes tingimustes veres erütrotsüüte 6 8 x 1012 /l. Kergete
annaabi.ee 
