põhiliseks kasvatajaks ikkagi ema ja hiljem (koolis) õpetajad. Aadlikel soovitati kasvatada lapsi karmuses ja neid karastada. Kasvatamise juures oli vägivalla abil "õpetamine" väga levinud ja enamasti peeti seda vajalikuks. Ainult vihaga peksmisesse suhtuti halvasti, kuna viha peeti üheks surmapatuks. Alles humanistlike tõekspidamiste levimisega hakati rääkima ka peksmise loomuvastasusest ning soovitati seda mitte teha. Kui tüdruk jõudis noorusikka, siis vestlesid ema ja tütar omavahel ning tütrele hakati abikaasat otsima. 5 Töö Naise roll töötajana oli oluline, seda eriti just maal. Kodus oli naise töödeks tule eest hoolitsemine, koduhoidmine, toidu valmistamine, aia koristamine, koduloomade eest hoolitsemine ja veekandmine. Naised töötasid enamikel ametikohtadel, ainult mõningad ametid, nagu juristid,
Antakse varakult lapsele vabadus ise otsustada ja jäetakse ta liiga varakult maailma üksinda. Ei suudeta kehtestada reegleid. 9.Millise stiiliga oli kasvuperes teie kasvatus? Miks nii tunned? Mina kasvasin ülesse peres, kus olin esimene laps ja vanemaks saades kadus vanema poolne armastus. Minult eeldati piiride taga püsimist, kuid mulle ei tehtud kunagi neid piire piisavalt selgeks või ei tehtud neid üldse piisavalt tugevaks. Tundsin, et ma ei ole enam oma emale tähtis. Noorusikka jõudes hakkasin piiridest üle astuma. Mitte kuulda võtmise peale saingi vabad käed ja pidin varakult kodust välja kolima. Ma ei olnud enam oluline. Mind ei toetatud ja see tõi mulle mõistuse tagasi. Kasvasin ise hakkama saades suureks. Tänaseks on mulle minu ema ja isa olemas, kuid usaldus ja turvatunne on lõhutud. 10.Milline peretraditsioon on teile hästi armas? Miks? Mina mäletan enda lapsepõlvest kui olin ehk 6-aastane, et käisime igal nädalavahetusel
Heade kommete õpetamine pole kahjuks moes. Kui last juba varakult õpetatakse teisi tähele panema ja viisakalt käituma, siis muutub selline toimimisviis aja joosul autoaatseks ja kujuneb normiks. Lapsi ei tohi mingite teooriate põhjal manipuleerida nende loomulaadi vastaselt mängima. See käib muidugi ka nende laste kohta, kes ei mahu statistiliste stereotüüpide raamesse. Eaaaslaste tähtsus üha kasvab üleminekul mänguaest latentsusikka ja noorusikka..eakaaslased on vältimatult vajalikud lapse sotsiaalsete oskuste arengu seisukohalt, rühmas olemise oskuste, enesetunde ja soolise identiteedi jaoks. Üksildane laps on tavaliselt õnnetu ja sellel tuleb tähelepanu pöörata. Identiteedi kujunemisek on oluline teada, kust ma pärit olen, kes on mu vanemad, tädid, onud, nõod ja vanavanemad ja missugused on olnud nende suhted. Mängu idu on igasühes olemas, aga seda peab kastma ja hooldama, et see kasvaks ja õide lööks.
maailma rangelt kaheks, et selle vahele jääb ületamatu kuristik, aga asja tõeline olemus ei saa ju olla lahus asjast enesest! ,, Vaatamata kriitilisele suhtumisele jäi A. alati oma õpetaja suureks siiraks austajaks ja pealegi pärinevad vastupidist teadustavad andmed autoreilt, kes ise suhtuvad A.-sse mitte eriti sõbralikult" (E. Salumaa ,,Antiikfilosoofia" lk. 90) 343.a kutsub Makedoonia kuningas Philippos ringi rändava A. oma õukonda, et too annaks õpetust noorusikka jõudavale Aleksandrile. 335. a. varsti pärast Aleksandri kuningaks saamist siirdub A. tagasi Ateenasse ja avab seal Lykeioni gümnaasiumi juures oma õppeasutuse (Lykeion oli üks jumal Apolloni lisanimedest ladina keeles Lyceum ja sealt tulnud meie keelde tänapäeva lütseum), mis saab õigepea enesele nimetuse kui peripateetikute kool (õppetöö toimus jalutades kr.k peripateo- jalutan). Õpetaja pidas ettekannet, kuid peagi muutus see kõigi koosviibijate vestluseks. Kooli elu
alal. Juba siis hakkas ilmnema noore õpetlase iseseisvus koos kriitilise suhtumisega Platoni ideedeõpetusse. Vaatamata kriitilisele suhtumisele jäi Aristoteles alati oma õpetaja suureks austajaks. Pärast õpetaja surma rändab ta mõnda aega koos oma õpingukaaslase Xenokratesega ringi, peatudes Müüsias ja hiljem lühemat aega Mükeenes. Aastal 343 e.m.a kutsutakse ta Makedoonia õukonda, tollal noorusikka jõudva troonipärija Aleksandri kasvatajaks. Võites oma kasvandiku sõpruse ja lugupidamise avaldab ta sügavat mõju kujunevale valitsejale, jäädes sellega südamilikku vahekorda pikaks ajaks. Aastal 335 e.m.a, varsti pärast Aleksandri kuningaks saamist pöördub Aristoteles tagasi Ateenasse ja avab siin Lykeioni gümnaasiumi juures õppeasutuse, mida hakati nimetana: peripateetiline kool. Selle nime sai ta arvatavasti seal harrastatava õppeviisi alusel: nimelt
annaabi.ee 
