laokile jäänud kultuurivarad vajasid kaitset ja peremehekätt. Kristjan omistas elus suurimat tähtsust tööle oma rahva heaks. Eluõhtulgi kirjutas ta sõber Karl Eduard Söödile: "Tahaks vaba ja segamata olla, tahaks ometi veel sedateist ütelda, veel palju ütelda ja ikka jälle midagi uut... nii lõpmatuseni."1 1 Selle 1919. aastal valminud kolmeosalise söemaali keskosa, mis kujutab kirikust noorikuga kojusõitvat talumeest ja tema ette ähvardava müürina kerkivaid kalmuneide, on haruldaselt õnnestunud, tulvil dünaamikat ja dramatismi. Mõnikord mõjutasid tema joonistusi rahvuslike puutööde lihtsust... hilisemad joonistused käsitlevad üldinimlikke igipõliseid teema
on tal probleemid, sest kuna ta on oma aja vahetanud heade hinnete vastu, puuduvad tal elukogemused ning ta ei oska enam seltskonda sulanduda, ta ei oska enam suhelda, ta on end kapseldanud. Seega leian, et selekteerida hinnete põhjal õpilase küpsust on väga ekslik ning jällegi tuleks tõdeda, et iga õpilane on oma koolis veedetud aja millegi vastu vahetanud. Kui üldiselt on õpilane lisaks koolisüsteemile saanud piisavalt kogemust ka teistes valdkondades, võib tegu olla üsna küpse noorikuga. Kokkuvõttes on kooli osatähtsus õpilase eluküpselisuse kujundamisel on vaid ühekülgne. Tähtsamal määral vahetavad õpilased koolis oldud aja omaenda küpsuse vastu. Kui veelgi üldistatult küsimusele vastata siis julgen arvata, et valdavalt ollakse üsnagi küpsed, vaatamata sellele, et kool on nõuab õpinguteks palju aega, mis läheb muude kogemuste aja omandamise arvelt. Kõik, mis tahekse, tehakse siiski endale. Nii on iga õpilane ise jaotanud oma aja vastavalt
alguses nõus, lasi ta poisi siiski sisse. Hannes hakkas üsna tihti salaja Niida kambris käima ning nad said aina lähedasemaks, kuid ühel õhtul kambrist lahkudes jäi Hannes Niida isale, Suureõue Jaanile vahele. Jaan keelas Hannesel Niidaga kohtumise ning Niida saadeti jälle linna kooli. Siis suri Hannese ema ja kuna Turjale oli vaja uut perenaist, võttis Klaus Jõesaadu külast Luise naiseks. Majas oli jälle lõbus, isa rääkis uue perenaisega nagu vana sõbraga, kuid Hannes noorikuga läbi ei saanud. Ta tundis, nagu ta jääks pere juttudest kõrvale ning ta otsustas merele minna. Seal oli ta poolteist aastat. Koju tulles külauudistest rääkides kuulis ta, et Niidal pidi peigmees olema. Õhtul tantsuplatsil kohtuski Hannes Niida ja ta poisiga. Hannes oli joonud ning ta tõmbas Niida kõrvale, et peigmehe kohta küsida, kuid Niida hakkas vastu. Kohe sekkus ka peigmees ning kui nad Niidaga
põlle sisse peigmees, siis peiupoisid ja muud pulmalised, ka vanemad. Pruudivend seisis nooriku kõrval ja näitas piitsavarrega, kus oli ,,auk", s.o. kuhu tuli raha laduda. Kui põll oli lapitud, siis võeti see eest ära, seda tegi pruudivend, ja luges raha üle. Põllelappimisel laulis pruudivend: ,,Lappige, põlle, lippige põlle kaupmees andnud katkise põlle!" peiupoisid tõid pulmalisi ükshaaval põlle paikama, vastupuiklejaid vägisi. Kogutud raha jäi mõrsjale. Noorikuga tantsimine oli pulmatseremoonia vältimatu osa. Arvestades tantsimise funktsiooni muudelgi puhkudel, näib ka nooriku tantsitamine algselt kuuluvat muistsetesse viljakus-või sigivusrituaali. Hiljem on sellele otsitud muid seletusi. Noorik pidi oskama hästi tantsida. Mida paremini noorik tantsis, seda rohkem teda kiideti ja peeti lugu. Erandlik on teade Tõstamaalt, mille järgi nooriku tantsitamisega ,,tantsiti pulm katki", s.o. lõpetati pulmapidu.
protsessid olid keskajal väga aeglased. Tollane ühiskond väärtustas üle kõige traditsioone, tavasid, seisuseuhkust. Nii üksikisikute kui sotsiaalsete gruppide tõus või langus ühiskonnahierarhias oli erandlik. Tõsi, juba 15. sajandist on teada üksikuid eesti talupoegade müümise, kinkimise, vahetamise ja pärandamise juhtumeid. Mõisnike võim nendest sõltuvate talupoegade üle ulatus käe- ja kaelakohtuõiguseni ning esimese öö õiguseni -mõisahärra voli veeta oma talupoja noorikuga pulmaöö. Ent talurahvas ei sattunud veel täiesti õigusetusse olukorda. Endiselt osalesid nad kohtupidamises, ehkki võimalusi kaevata oma mõisahärra peale suurt polnud, samuti oli neil teatud omavalitsus ja õigus vallasvarale. Eestlased osalesid maakaitses ja olid endiselt relvastatud rahvas. Mis kõige tähtsam - talurahvas ei sulanud ühtseks halliks massiks, vaid säilitas sisemise diferentseerituse, varanduslikud ja õiguslikud erinevused.
annaabi.ee 
