Kui tund sai läbi, lahkusime kõik klassist. Meil polnud rohkem tunde, kuna me läksime reisile. Kuskile ujuma. Täpselt ei oska öelda. Võtsime gartsat oma asjad, ning läksime bussi peale. Istusime kõige taha. Meie klassis käib nimelt üks ilus poiss, nimega Chris. Me pidime bussis kõrvuti istuma. Tal polnud tüdrukut, ning me rääkisime bussis koguaeg. Lõpuks suudles ta mind huultele. See oli kohutavalt hea. ,,Kas sa hakkasid mu tüdrukuks?" Küsis ta veidi aja pärast. Ma noogutasin, me jõudsime kohale. Me kõndisime koos ja hoitsime käest kinni. Lõpuks läksin mina tüdrukute garderoobi ja tema poiste garderoobi. ,,See libu sai vist omale poisi!" Sosistasid minu klassi tüdrukud, kellega ma läbi ei saa. Ma ei teinud sellest välja ja läksin oma kapi juurde. Riietusin ennast bikiinidesse ja läksin dushi alla ennast loputama. Hiljem tuli Dini, nimelt mu vastane pesema ja tal oli persevahe paljas. Läksin siis basseinidesse, aga ma ei näinud Chrissi kuskil
liiga kiire viivitusega, et hoida sõnad kakofooniliselt rääkija suuliigutustest lahus. ,,Me ei pea mõistma, milline narkokultuur valitseb meile maal! ... muul ... suul! Kajad kandusid saali tagaotsa selgete lainetena. ,,Kanepipläru otsa kutsutakse prussakaks, sest see meenutab prussi ... trossi ... prossi." ,,Miks nad sellist õiget jama ajavad?" sosistas mu kujutletav kaaslane. ,,Sa oled täie mõistuse juures inimene, kui pläru meenutab sulle prussi." Ma noogutasin peaga. Oli selge, et olime sattunud eelajaloolisele kogunemisele. Ühe ,,uimastieksperdi" hääl tema nimi oli Anti Peksa lendles läbi kõlarite: ,,... nendest kordustrippidest teavad patsiendid kõike. Ta arvab, et see pole läbi ja hoiab end kuus kuud uimas, ja siis, pagan võtku, tuleb kogu tripp tagasi ja ta jääb elu lõpuni puhtaks!
Jõudsin suure hoone juurde, milles askeldas mitmeid öölasi. Nad meisterdasid auto moodi sõidukeid, mis lendlesid õhus. Tundus, et olin jõudnud bussipeatusesse, kus minu ette õhku ilmus koheselt buss. Bussis oli mitmeid öölasi, nad kutsusid mind sõitma ning ma astusin bussi peale. Seal kuulsin ma esimest korda nende jutuajamist. See oli minule mõistmatu keel, kuid sain aru, et nad teretavad mind, see tere kõlas umbes nii „ööta“. Noogutasin neile vastu ja sõnasin tere. Öölaste lapsed kihistasid naeru, mina naeratasin neile vastu. Otsustasin aknast välja vaadata, kuhu me teel olime, aga minu üllatuseks ei olnudki bussil aknaid vaid oli klaaspõhi. Sealt paistsid öölaste majad nagu taevasse kõrguv trepp ja neid oli seal palju. Tundsin, et oleksin nagu sattunud muinasjuttu. Ühel hetkel käis kriiskav krigin ning buss pidurdas järsult, tundsin, et kukun kuskile maha. Ehmatasin ning leidsin
sest kodus ei anna see mingit efekti, kuna kodus vaikin ma tihti ja pere on sellega juba harjunud. Esimene asi mis minult tööl küsiti;"kas ma olen haige?" Millele ma vastasin pea raputamisega. Kõik olid segaduses ning minule kippus naer peale, kuid ma pidasin vastu. Siis hakkasid juba ka teised küsima, milles asi? Mina ikka vaikisin. Üks klient tuli minu juurde ja hakkas mulle rääkima, millega ta täna oli tegelenud. Kuna ma midagi ei vastanud ja ainult noogutasin, sattus ta segadusse. Ma ju alati kiidan ja julgustan teda, kuid täna ei tulnud suust ühtegi sõna. Nüüd hakkasid kõik kliendid minu juures käima ja midagi küsima. Mul suu lukus, kui kleebitud. See tundus kõigile nii imelik. Igale küsimusele püüdsin kuidagi reageerida, kas peaga noogutades või pead raputades. Appi tuli võtta ka käed. Kuid see oli veel raskem, kuna kätega ei osanud ma suurt midagi näidata. Minu enda jaoks oli see väga raske
See valu, mida ma tundsin oli kirjeldamatu. Järgnevat ma enam ei mäleta. Sellel hetkel olin kaotanud teadvuse. Kui silmad lahti tegin, nägin enda ümber igal pool valget seina ning ülemäära palju valgust. Mõtlesin, et olen teispoolsuses. Järgmisel hetkel avanes uks ja sisse tuli ema. Mõistsin koheselt, et olen elus. Ta istus mu voodi servale ja hoidis õrnalt mu kätt. Ta küsis: „Kas sul on valus?“. Silmapilkselt meenus mulle kõik juhtunu ning kogu see läbi elatud valu. Noogutasin. Ema ohkas kaasatundvalt. Ma pole ema kunagi varem nii õnnetuna näinud. Ta suudles mind laubale ja jäi minu kõrvale istuma. Ühel hetkel tuli sisse arst, kes ütles, et tal on halvad uudised. Ema aimas midagi halba. Ja siis see tuligi: „Teie tütar ei saa enam kunagi kõndida, vigastused on liiga tõsised, neid ei anna ravida.“. Sellest hetkest mu elu muutuski. Ma olin valel ajal, vales kohas. Samahästi oleks see võinud olla keegi teine, aga just mina sattusin selle piinamise ohvriks
Siis tegi ta hiiglasliku hüppe mõtlesin, kas mina oleksin suutnud nii kõrgele hüpata, ehkki oli noor ja tugev ning haaras kinni oksast lähima puu keskosas. Ainult keegi eriti valvas oleks märganud, et Diego oma rajalt kõrvale kaldus. Sellest hoolimata hüples ta puulatvades, et tema jäljed otseteed minu omadeni ei juhiks. Kui ta lõpuks otsustas, et oli küllalt ohutu minu juurde tulla, võttis ta kohale jõudes mul kohe käest kinni. Noogutasin vaikides piparkoogimaja poole. Tema suunurk tuksatas. TEADUSLIK TEKST Esimese pikosatelliidi töötasid 1999.aastal välja kaks Ameerika Ühendriikide professorit Bob Twiggs ja Jordi Puig-Suari, et anda oma üliõpilastele satelliitidest praktiline kogemus. Tollal oli satelliitide kosmosesse lennutamine ainult NASA ja suurettevõtete mängumaa, kes said endale nii kalleid ja keerulisi ettevõtmisi lubada. See 3
Korraga ärkab ta nagu unenäost, ajab pea uhkelt püsti, vaatab mulle näkku ja ütleb: ,,Sina, Grünfeldt, tead ju vististi ka, et ma Koidula ja Aleksander Teise poeg olen?" Küsimus oli üllatav. Mida ma pidin selle peale kostma? Minu perekonnaliikmed imestasid: küsimus oli liiga veider ja jutuaine vahetus tuli liiga äkitselt. Ja pealegi: missugune küsimus! See üllatas neidki. Pealegi nägid nad nüüd oma silmaga, et Liivi peas kahjuks kõik tõesti enam korras ei olnud. Mina noogutasin pead. Mida muud võisingi teha? Ja vastasin: ,,Muidugi!" ,,Vaadake," jätkas Liiv, "nii see on. Kui ka mõned seda ikka veel ei taha uskuda. Nagu keegi sedagi ei taha uskuda, et mina kui Aleksander Teise poeg Poolamaa pärija ja kuningas olen. Kui palju kordi on mind poolakad Varssavi kutsunud! Kuidas mind Varssavi oodadakse! Ja kuidas mind seal vastu võetaks! Aga ma ei saa ega saa iialgi nii kaugele! Ikka puudub mul raha, ikka on mul tasku tühi! Oh see rahapuudus, see rahapuudus!"
Ta ei saanud järje peale. Talle tulid võlad kaela, aga see võlausaldaja oli selline mees, kes hakkas pinda käima. Tiit vihjas siis, sellele, et ta tahab kellegagi nendest probleemidest rääkida. Ta tuli minu juurde, kuna ma tundsin teda. Rääkis oma jutu ära üksikasjadeni, et mida ta plaaninud on ja kuidas ta selle mõrvaplaani täide mõttes viia. Tema ei küsinud minu käest, et kas mul on talle raha laenata ja mina ei pakkunud ka, ma kuulasin. Ma olin vait, ma vahepeal noogutasin, vaatasin talle otsa ja kasutasin muid positiivseid kehakeele mooduseid. Mis siis toimus? Jutuajamise lõpus küsis Tiit, et kas mu mehel on metsa kedagi vaja appi tööle. Ma ütlsein, et ei tea. Tegelikult ma teadsin, et mu mehel pole kedagi sinna appi vaja, aga mu mees võttis Tiidu endale appi. Tiit sai oma asjadega järje peale, ta maksis oma võlad ja sai eluga edasi minna. Tegelikult tal oli vaja kedagi, kes kuulaks. Viimased sõnad olid tal, et ta ei taha sinna
annaabi.ee 
