fundamentaalseid fakte maailma kohta. Siis pole neid võimalik enam millegi muu kaudu seletada. On ebatõenäoline, et fundamentaalseadus seostab lihtsa vaimse osapoole ja väga kompleksse osapoole. Fundamentaalseadus peaks seostama ühtviisi fundamentaalseid osapooli. Selline psühhofüüsiline seadus, mis seostab intersubjektiivselt vaadeldavaid füüsilisi sündmusi ning intersubjektiivselt mittevaadeldavaid vaimusündmusi on Feigli sõnul nomoloogiline ripats. Need on kahjutud ja neid ei kohta maailma lõpetatud teaduslikus käsitluses. Smart kasutab terminit nomoloogiline ripats psüühilise osapoole kohta psühhofüüsilises seaduses. Ta on nende suhtes kriitiline, kui neid käsitleda fundamentaalsete ja taandumatutena. 2. Võimaldab mõista vaimset põhjuslikkust. Vaimuseisundite põhjuslik vastasmõju ajuseisunditega saab olla võimalik vaid siis, kuivaimuseisundid on füüsilised seisundid
Me ei saa intelligentsust otse mõõta, kuid saame jälgida selle indikaatoreid (nt erinevate ülesannete lahendamise tõenäosused, mis on omavahel korreleeritud). Konstruktivaliidsust saaksime kontrollida, kui formuleerime nomoloogilise võrgustiku (nomological network), kus igale hüpoteetilisele (latentsele) muutujale vastab mingi hulkt jälgitavaid (mõõdetavaid, observable) tunnuseid ning ka latentsed muutujad on omavahel reeglipäraselt seotud. (Sõna "nomoloogiline" viitabki reeglitele.) Konstruktivaliidsus käib korraga nii konstrukti indikaatorite kui ka konstrukti enda kohta, st näiteks et jälgitud tunnused X1, X2 ja X3 sobivad konstrukti X mõõtmiseks ning X on seotud Y-i ja Z-iga kuid sõltumatu Q-st (kus X, Y, Z ja Q on latentse / hüpoteetilised muutujad, millest igaüks on seotud mingite mõõdetavate tunnustega). Konstruktivaliidsust ei saa iseloomustada ühe numbriga, vaid selle kontrollimine on
vastastikku füüsilisega. Davidson jõuab selle mõttekäiguga selleni, mida ta kutsub anomaalseks monismiks, et vaimusündmused on identsed füüsiliste sündmustega, vaatamata sellele, et pole rangeid seadusi, mis seoks neid. Põhjuslikkus ja identsus on relatsioonid individuaalsete sündmuste vahel. Seadused on lingvistilised. Individuaalsed sündmused on seletatavad või ennustatavad seadustega ainult kui need sündmused on kirjeldatavad ühel või teisel viisil. Eksisteerib mitte nomoloogiline põhjuslikkuse printsiip kui individuaalsed sündmused on kirjeldatud ainult füüsiliste tingimustega. Aga kui sündmused on kirjeldatud vaimsete tingimustega – kui on tegemist vaimusündmustega, siis on olemas ainult mentaalne anomalismi printsiip. 2. Mis on heteronoomne üldistus? Tooge ka üks näide heteronoomsest üldistusest. Üldistused siis kui on põhjust uskuda, et on olemas kindel seadus, mis on tegev või töös, aga
Inimesed on surelikud (H) Aristoteles on inimene (T) Aristoteles on surelik (JO) kus (H) on hüpoteetiline seaduspärasus, (T) algandmed ehk tõik (fakt), (JO) järeldusotsustus Empiirilise asjaolu seletus: Aristoteles on surelik sellepärast, et Aristoteles on inimene ja inimesed on surelikud Füüsikas tuntuim on Hempel-Oppenheimi deduktiiv-nomoloogiline mudel Abduktsioon: järeldamine „parimale“ (paremini tõendatud) seletusele. 4) Kaalumise ja lähendamise meetodid aproksimeerimine printsiipide kaalumine (sh 2-astmeline kaalumine antud juhtumi lahenduselt kõigi sarnaste juhtumite sarnase lahenduse kogumõjule: tm sõnavabaduse printsiibi ja au ja väärikuse kaitse printsiibi kaalumine interneti-sõimu-juhtumi suhtes) teabe võrdlev täpsustamine (tm kahe osaliselt kattuva sisuga dokumendi võrdlemise tulem)
kehvemini välja. Me ei saa intelligentsust otse mõõta, kuid saame jälgida selle indikaatoreid (nt erinevate ülesannete lahendamise tõenäosused, mis on omavahel korreleeritud). Konstruktivaliidsust saaksime kontrollida, kui formuleerime nomoloogilise võrgustiku (nomological network), kus igale hüpoteetilisele (latentsele) muutujale vastab mingi hulkt jälgitavaid (mõõdetavaid, observable) tunnuseid ning ka latentsed muutujad on omavahel reeglipäraselt seotud. (Sõna "nomoloogiline" viitabki reeglitele.) Konstruktivaliidsus käib korraga nii konstrukti indikaatorite kui ka konstrukti enda kohta, st näiteks et jälgitud tunnused X1, X2 ja X3 sobivad konstrukti X mõõtmiseks ning X on seotud Y-i ja Z-iga kuid sõltumatu Q-st (kus X, Y, Z ja Q on latentse / hüpoteetilised muutujad, millest igaüks on seotud mingite mõõdetavate tunnustega). Konstruktivaliidsust ei saa iseloomustada ühe numbriga, vaid selle kontrollimine on sarnane teaduslike teooriate kontrollimisega.
annaabi.ee 
