Platoni õpetuse järgi pidid inimese doleme ühesugused ja neid tuli kasvatada nagu loomi. Sarnaselt Platonile astub Aristoteles välja sofistide vastu, kes pidasid moraalipõhimõtteid täielikult suhteliseks. Sofistid uskusid, et eetiline hinnang on ilma kindla aluseta. Eetikateostes viitab Aristoteles traditsioonilisele moraalile, sellele mida enamus inimesi arvab. Aristoteles on lähemal tegelikkusele ja vähem nomineeriv kui Platon. Erinevalt Platonist ei uurinud Aristoteles, mis on hüve üldse, vaid millistel tingimustel on hüve saavutamine praktiliselt võimalik. Aristoteles kritiseeris ka Platoni eetikateooriat. Käsitlus inimese vastutusest on Aristotelesel Platonist erinev. Platon väidab, et inimene ei ole loomult halb ega paheline omal vabal soovil. Arostoteles arvab, aga täiesti vastupidiselt. Ta arvab, et inimese soov toimida ebaõiglaselt on tema enda tahe
Mõningas mõttes peab riik olema ühtne, kuid suurem ühtsus ei taga paremat riiki. Platon soovis aga inimesi kasvatada vastavalt loomutäiususele ühesuguselt. Sarnaselt Platonile astub Aristoteles välja sofistide vastu, kes pidasid moraalipõhimõtteid täielikult suhteliseks. Sofistid uskusid, et eetiline hinnang on ilma kindla aluseta. Eetikateostes viitab Aristoteles traditsioonilisele moraalile, sellele mida enamus inimesi arvab. Aristoteles on lähemal tegelikkusele ja vähem nomineeriv kui Platon. Erinevalt Platonist ei uurinud Aristoteles, mis on hüve üldse, vaid millistel tingimustel on hüve saavutamine praktiliselt võimalik. Ariostotelese järgi on mõtet vaadelda nähtusi sellisel kujul, nagu nad iga inimese puhul üksikult avalduvad. Sellega seoses kritiseeris ta ka Platoni eetikateooriat. Käsitlus inimese vastutusest on Aristotelesel Platonist erinev. Platon väidab, et inimene ei ole loomult halb ega paheline omal vabal soovil. Arostoteles vaidleb sellele vastu
- Gnoseoloogiline lai tähendus oskuskeeleõpetus Mis ja milline on termin? · Mõiste tähistus, mida võib väljendada sõna, sõnaühendi, fraasiga · Element eriala märgisituatsioonis, kus suhtluses osalevad kas inimesed (spetsialistid), esemed (temaatiline alus) või terminid ja mõisted (mõtlemise põhiüksused). · Oskuskeelend, mis on väljendatud sõna, sõnaühendi või liitsõnakomponendina. Oskuskeelend on mingi eriala nõudel tekkinud oskuskeele loomulikkeelne nomineeriv üksus (sh sõnamoodustusmorfeemid, morfeemijärjendid, püsiväljendid) · Termin on üheainsa tähendusega, terminoloogilises väljas ehk süsteemis ja põhimõtteliselt defineeritav (kuid see on raske). · Termin alati seotud mõistega, ühetähenduslik või püüdleb selle poole, stiililiselt neutraalne, süsteemne. Terminilisus on olulisel määral tüve omadus (paljand, paljandiline, paljandama...)
Filosoof/lingvist Saul Kripke rajas uusosutusteooria, mille kohaselt on nimi jäik tähistaja. Tema jaoks pole tähendus nime tähenduses keskne. Vahet pole, kas on tähendus või mitte. Oluline on see, kuidas nimi kasutusse tuleb. Ta peab oluliseks protsessi, mida kutsub nimepanekuks ehk ristimiseks. Selle teooria põhimoraal on see, et nime määrab inimeste sotsiaalne vastasmõju. Enn Saari: nimi on nomineeriv keelend, mis ökonoomsel viisil atributatsiooni vältides eraldab ühe isendi tema tülikalt sarnaste isendite seast. Tähendusetuse teooria on tekkinud eelneva teadmuse mõjul. Coates’il on teooria TPTP ehk the pragmatic theory of properhood, mille järgi ei saa öelda sõna vaadates, kas see on nimi, vaid alles konteksti kaudu. Coates eristab nimel mõtet ja tähendust. Mõte on semantiliste suhete võrgustik, kus osalevad keerukad sõnad (meronüümia, hüponüümia jt)
Teisel juhul mitte. Kuidas nime ja nimetust tähistame? Kui ökonoomselt, täpselt ja mis on nime ja nimetuse erinevus? Kui teame inimese nime, on viitamine ökonoomsem, kindlam ja on üks nime tunnuseid: võimaldab suhtluses kokkuhoidu. Nimi on tavaliselt lühem kui nimetus. Kui teame nimetust, kasutame rohkem sõnu. Nime voorus on kokkuhoidlikkus. Tegelikkuses näeme pikki nimesid. Henn Saari käsitlus. ,,Pärisnime mõiste" pakub välja, et nimi on nomineeriv keelend, mis suuresti ökonoomsel viisil, atributatsiooni vältides, eraldab ühe isendi tema tülikalt sanastest liigikaaslaste seast. Nominaalfraas kui nominaalkeelend. Atributatsioon kui tunnuste lisamine keeleväljendisse . Tähendusetuse aspekt. Tähenduse teema nimeteoorias keskne teema. Millist alates väidetud, et nimel pole tähendust. Vastuväitjad ütlevad, et nimel on tähendus. Saari arutlus:
annaabi.ee 
