Sõled Särgikinnised Sõbakinnised Sõrmused Käevõrud(kanti varrukate peal): Spiraalsed (3 traadist keeratud) Pranksplekist (laiemad käevõrud) Vööd ja noad Vööd olid väga olulised. Neid loeti eheteks ja neid kaunistati Riietel kanti kõlavööd Majapidamisesemed kinnitati nahkvöödele Paremad vööd koosnesid eraldi osadest, kinnitati rõngastega) ja olid kaetud metallnaastudega. Nendele riputati: Noatupp noaga Nahkpung Nõelakoda Käärid (kamm) Vööd ja noad (pildid) Vaselised Vaselised olid pisikesed spiraalsed pronksist kaunistusesemed, mis õmmeldi riide külge mustrina või kinnitati riiete, sõbade servadesse. Nendega on kaunistatud linukeid ja jalamähiseid(meestel).
noatuped ja rihmajäänused, noapead jne. Maili Roio sõnul muudab merepõhjast päevavalgele toodud leiu unikaalseks selle terviklikkus ja ainukordsus ning see, et kõik esemed on hästi säilinud. 8. Pilte arheoloogilistest leidudest Kunstiakadeemia krundilt päevavalgele tulnud täring. Humalast leitud pronksist noatupp ja kee. Salme teise ,suurema viikingilaeva väljakaevamised paljastasid üle 17 meetri pika laeva koos 36 surnud sõdalasega . Pärnumaa , Mihkli kiriku põhja- ja lõunamüüri talaaukudest leiti 3 uhket seinalühtrit , mis olid sinna peidetud 1943.aastal. Mihkli kiriku kaevamistel puhastati välja
VIIKINGIAEGNE RÕIVASTUS Eesti meeste rõivastus viikingiajal sarnanes tugevalt kaasaegsete skandinaavlaste omaga, eriti suur sarnasus ilmneb Gotlandi ja Kesk-Rootsi viikingitega. Täielik rõivastus koosnes villastest pükstest, pikast linasest või villasest särgust ning keebist, mis ulatus umbes põlvedeni. Keebi või ülekuue kaelus ja servad olid sageli ääristatud pronksspiraalidega. Vööd, ka mõõgavööd olid kaunistatud pronksnaastudega. Vööl oli alati pronksplekiga ääristatud noatupp noaga. Erinevalt Skandinaavia viikingitest kandsid Eesti mehed palju sõrmuseid ja käevõrusid. Kui balti rahvastel olid spetsiaalsed sõjameeste käevõrud, siis Eestis kandsid mehed enamuses samu käevõrutüüpe kui naised (ainult spiraalkäevõru ja Saaremaa tüüpi käevõru ei esine kunagi meeste haudades). VIIKINGITERELVAD Enamus Eestist leitud viikingiaegsetest relvadest esindavad laialtlevinud rahvusvahelisi relvatüüpe. Siiski on võimalik välja tuua mõningaid eripärasid
Luksuslikumaid relvi kaunistati hõbetraadiga või õhukese hõbeda- ja kullakihiga, millesse graveeriti keerukas ornament. Rõivad Täielik rõivastus koosnes villastest pükstest, pikast linasest või villasest särgust ning keebist, mis ulatus umbes põlvedeni. Keebi või ülekuue kaelus ja servad olid sageli ääristatud pronksspiraalidega. Vööd, ka mõõgavööd olid kaunistatud pronksnaastudega. Vööl oli alati pronksplekiga ääristatud noatupp noaga. Erinevalt Skandinaavia viikingitest kandsid Eesti mehed palju sõrmuseid ja käevõrusid. Kui balti rahvastel olid spetsiaalsed sõjameeste käevõrud, siis Eestis kandsid mehed enamuses samu käevõrutüüpe kui naised (ainult spiraalkäevõru ja Saaremaa tüüpi käevõru ei esine kunagi meeste haudades). Viikingiaja alguses kinnitasid mehed keepe rõngaspeanõeltega. 10. sajandil muutusid rinnanõelad vaid meeste eheteks ja mehed hakkasid pruukima
kombeks hauda kaasa panna. Vast kõige silmatorkavam osa mehe rõivastuses oli pronks- või hõbenaastudega ilustatud nahkvöö. Naastudega vöö ühes otsas oli pannal, teine ots hargnes aga enamasti kaheks, millest üks haru oli lihtne nahkrihm, mis tõmmati läbi pandla. Teine haru, mis lõppes rihmakeelega, oli pealistatud naastudega ning jäi vabalt rippu. Mitmel pool vöö küljes võis rippuda veel täiendavaid ilunaaste. Nahkvöö külge kinnitati noatupp, mille servad olid sageli pronksiga ääristatud. Nii naiste kui ka meeste puhul tuleb arvestada, et ilmselt olid erinevad eri- sotsiaalsetesse kihtidesse kuuluvate inimeste rõivad ja ehted. Lisaks sellele, et kallid kangad ja rohked ehted polnud kõigile juba nende kõrge materiaalse väärtuse poolest kättesaadavad, reguleerisid rõivastust teatud piirideni ilmselt ka sotsiaalsed reeglid. Luksuslikumad rõivastusdetailid, näiteks pronks- ja hõbekaunistustega vööd ja osa
lootused kordaminekuks kõige paremad; pandi aga pudel avamata kõrvale, tähendas see järelemõtlemist ja tagasiandmine muidugi seda, et kaup jääb katki. Mulgimaal aga oli kosjakase tava. Noormees viis kase neiu akna taha ja kui see sisse võeti, oli mõtet kosja minna. Varasemal ajal oli ka tuntud tava, kus aktiivsemaks pooleks olid hoopis tüdrukud, kes käisid poisse tupele kutsumas. Tava seisnes selles, et tüdrukud käisid kiriku juures, tühi noatupp või kaunistatud kott vööl, peigmeest otsimas. Lisaks eelpool kirjeldatud tavadele oli ka üks lihtne ja inimlik viis mis tagas edu kosjaminekul. Noored lihtsalt tundsid ja tahtsid teineteist ja kellelgi kolmandal polnud selle vastu midagi, sel juhul teati kosilast juba oodata. Kosjade puhul oli vanasti väga oluline õige aeg. Aastaringi sees puudus üle Eesti ühine kosjaaeg, aga enamasti valiti selleks hilissügis või talv. Väga oluline oli kuu seis. Sobis noore
annaabi.ee 
