Kuna tee oli väga auguline kukkus viljandlane Elmar Sauga seal väga õnnetult ning suri koheselt. Nimelt purunes tal pealuu. Õnnetuse tegi hullemaks see, et tagant tulnud Ernst Rektmeister sõitis Saugale otsa. Elmari mälestuseks on püstitatud Audrus mälestusmärk. Aasta 1940 suvel algas okupatsioon ning sellega vaibus ka motosport. Riias toimus sama aasta augustis esimene suur võistlus. Võistles parimate hulgas ka Ove Veldeman, keda oli juba paar korda NKVDs üle kuulatud sellepärast, et ta oli üks neist kes peale jalgpallimaavõistlust staadionil rahvale rahvuslipukesi jagas. Seal samal Riia ringrajal tegi ka Veldeman oma viimase sõidu. Peale seda ta arreteeriti ning ta suri Siberis sunnitöölaagris aastal 1942. Peale Veledmani surma hakkasid kaduma ka pajud teised Viljandimaa sõitjad. Motokross tänapäeval Tänapäeval on Eestis kross väga kõrgele arenenud. Meil on siin üle 40 krossiraja ning lisaks sellele ka kaks sisehalli
ajal pidi mõistma kui reaalset surmaotsust, sest lisaks hasartsele Sostakovitsi kui helilooja materdamisele järgnesid ka kutsed ülekuulamisele Leningradi NKVDsse, kus esitati süüdistus ei vähemas ega rohkemas kui kuulumises salaorganisatsiooni, mis valmistas ette Stalini tapmist. Sostakovitsi ellujäämises nähakse Stalini jesuiitlikku kassi-hiire mängu, aga ka õnnelikku juhust terrorilaviinis. Üle kuulatud NKVDs laupäeval, kutsuti Sostakovits tagasi esmaspäevaks koos ähvardusega, et kui ta ei "laula" ette ülejäänud "terroristide" nimesid, siis ta arreteeritakse kohapeal. Esmaspäeval ülekuulamist aga ei toimunud, sest ülekuulaja oli juba maha lastud. Sostakovitsi kommentaar oli järgmine: "Kõige kohutavam oli see, et tuli üle elada pühapäev". Vaatamata sellele, et sellest nädalavahetusest peale ei jätnud hirm represseerimise ees teda enam iialgi maha, kirjutas ta oma sõbrale Isaak
koolid, pühakojad, seltsid, üliõpilaskorporatsioonid, juudi kogukonna esindaja oli Riigikogu liige jne. Juudid omasid ka suhteliselt suurt tähtsust majanduses. 1934. aastal elas Eestis 4381 juuti. Neist 2203 elas Tallinnas, 920 Tartus, 262 Valgas, 248 Pärnus, 188 Narvas ja 121 Viljandis.[2] Eesti okupeerimisel Nõukogude Liidu poolt liitus Nõukogude võimuga suhteliselt suur osa kohalikust juudi kogukonnast. 1940.1941. aastal tegutses Nõukogude repressiivorganis NKVDs ja 1941. aastal asutatud hävituspataljonides, eriti nende juhtkonnas ebaproportsionaalselt suur arv patriootlike eestlaste juudi rahvusest represseerijaid. [3][4] 1942. aasta jaanuaris kuulutasid Saksa võimud Eesti juudivabaks. Pärast Teist maailmasõda hakkas aga juudi elanikkonna arv Eestis jõudsalt kasvama. 1970. aastal oli see 5288. Peale Eesti taasiseseisvumist vallandunud emigratsioonilaine on juutide arvu taas kahandanud. 1997. aastal oli neid 2553 ja 2006. aastal vaid 1900
Esimene peatükk on pealkirjastatud "Ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatutega", mis on selge vihje sellele, et võõraste, eriti välismaalastega on ohtlik suhelda. Kuna paljud riigid, eriti kapitalistlikud, olid ohuks Nõukogude Liidu sotsialismile, siis oli iga välisturist samuti ohuks. Sedasi kahtlustavad Berlioz ning Bezdomnõi peatükis Wolandit spionaais ning küsivad temalt dokumente. Nende majutamiseks olid eraldi hotellid (romaanis mainitakse Moskvas asuvat Metropoli), NKVDs oli eraldi osakond nende liikumise jälgmiseks: välismaalaste büroo ehk Inturist, kuhu tõttas helistama Berlioz. Samuti puudutatakse välisvaluuta teemat: mitmed tegelased satuvad pahandustesse, kui avastatakse, et nad valuutat omavad. Nõugokode Liidus olid erlised valuutapoed kuni 80nendate lõpuni, seal sai osta asju ainult valuuta eest ning kaubad olid eksklusiivsed. Raamatu 28. peatükis satuvad Korovjev ja Peemot ühte sellisse kauplusesse,
" Päevalehe võttis üle Nikolai Karotamm, kõik toimetuse liikmed pidid lahkumiskäsu saama. Oskar Mänd: "Tammeril, Taklajal jt olid need kohtamised juba olnud. Minul kestis see täpselt 3 minutit. Peatoimetaja kabinetis istus kahupäine meesterahvas, oli päris viisakas, kui seletas: partei on Päevalehe üle võtnud, selle asemel hakkab ilmuma Kommunist, toimetuse koosseis on partei keskkomitee poolt komplekteeritud, teid pole seal ette nähtud." Sellele järgnes mitu ülekuulamist NKVDs Kui sakslased tulid, püüdsid ajakirjanikud korra veel Päevalehte teha, neil õnnestus välja anda üks number, ja see jäi 1941 ka viimaseks, kuna sakslased keelasid lehe ilmumise. Seda üht numbrit trükiti siis juurdegi. Alles saksa ajal said vastavas värvingus ajalehed avaldada, mis 1940-41 õieti juhtus. Postimees ja Eesti Sõna ilmusid kakskeelsetena (tähtsamad sõnumid olid ka saksa keeles), kuid tõid ära ka kaotused eesti ajakirjanike ridades. Tuntud suurmehed
annaabi.ee 
