kusjuures liikide arv ruutmeetril väheneb kuni kaks korda. Välja langevad madalakasvulised või üksnes juurmiste lehtedega liigid. Lämmastiku lisamine suurendab kõrreliste osakaalu, fosfor ja kaalium eriti liblikõieliste osakaalu. Karjatamine Karjamaadel väheneb toiduks eelistatavate liikide osatähtsus, eelisseisundis on kehvema söödavusega ja tallamiskindlad liigid. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus - domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaene ja taimekasvuks ebasobiv. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel kasvama hakata. Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht-kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult.
Väldituks osutuvad ohakad, harilik mailane, lamba- ja punane aruhein, kadakas, kuusk, sarapuu. Veised on vähem valivad, eelistavad siiski kõrrelisi. Söödavaks osutusid ka toksiline maarja-sõnajalg ja maikelluke. Kui loomadele karjamaal lisasööta ei anta, siis üldine toitainete bilanss oluliselt ei muutu. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus. See vähendab rohustu liigirikkust, domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata
Eelistatud on sarikalised, mitmed kõrrelised ja käpalised ning puittaimedest lodjapuu. Veised on vähem valivad, eelistavad siiski kõrrelisi. Söödavaks osutusid ka toksiline maarja-sõnajalg ja maikelluke. Kui loomadele karjamaal lisasööta ei anta, siis üldine toitainete bilanss oluliselt ei muutu. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus. See vähendab rohustu liigirikkust, domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud
eriti lämmastikuga, sest lepakõdu laguneb kiiresti, mille tagajärjel tekib rohkesti nitraatlämmastikku. Seda tõendab nitrofiilsete taimede esinemine lepikutes. Hea näide musta lepa positiivsest mõjust liivmulla viljakusele on Luidja lepik Hiiumaal, kus sajandi algul endisele tuiskliivale rajatud lepik on liiva kinnistanud ja käesolevaks ajaks kujundanud tundmatuseni muutunud viljaka liivmulla, millel kasvavad nitrofiilsed taimed. Lepa perekonna esindajad on üldse tuntud mullaparandajad ja mullaviljakuse suurendajad metsapuude hulgas. Eestis kasvab looduslikult 2 liiki leppi: hall lepp ja must- e. sanglepp. Mõlemad kasvavad sümbioosis kiirikbakteriga Frankia, tänu millele nad on võimelised siduma õhulämmastikku. Seetõttu on leppadele lämmastik suhteliselt hästi kättesaadav ja kõik puu osad (tüvi, oksad, lehed jne.) on lämmastikurikkad. Kui enamusel lehtpuudest liiguvad toitained sh
Osmussaarest Narvani. Rannaniidule iseloomulikes tingimustes saavad kasvada vaid nn. halofüüdid, s.t. taimed, kes suudavad taluda primitiivsete rannikumuldade suurt soolasisaldust. Sõltuvalt ranniku tüübist eristatakse 4 erinevat rannarohumaade taimekoosluste rühma. Liivarandade taimekooslused - koosnevad peamiselt vähenõudlikest liivataimedest - psammofüütidest, kellele mereheidisega väetatud aladel lisanduvad lämmastikulembesed (nitrofiilsed) taimeliigid. Veepiiri lähedal kasvavad tavaliselt üksikud rand-ogamaltsa ja liiv-merisinepi isendid. Esimeseks püsivaks, liiva kinnistavaks koosluseks kõigil Eesti liivarandadel on merihumuri - liiv-vareskaera kooslus, mille analoogiks Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal on rand-luidekaera kooslus. Üleminekuliseks sisemaaluidetele on liiv-vareskaera - luide-aruheina kooslus. Liivarandadel kasvavad ka kauni välimusega kaitstavad taimeliigid rand-ogaputk ja
annaabi.ee 
