Mattunud ürgorgudest saadud põhjavesi moodustab Eesti veevarudest 55-60%, see vesi e vaja töötlemist on kergesti kättesaadav. Nõmme, männiku, mustamäe ürgorud. 2)Karstialade veekaitse Vastus: Eestis siluri ja ordoviitsiumi avamsualad. On seatud piirangud, et hoida põhjavett puhtana. Esiteks piirangud sõnniku ja mineraalväetiste kasutamisele. Sõnnikuga väetamisel ühe hektari haritava maakohta on lubatud panna 170kg N ja 25 kg P aastas. Piirkogused on väiksemad nitraaditundlikel aladel. Karstialadel on kaitse-eeskirjade alusel lubatud piirata mineraalväetiste hulka, loomapidamist ja reoveesette kasutamist. Allikate ja karstilehtri ümbruses on 10 meetri raadiuse ulatuses keelatud väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine. Nitraaditundlikel aladel on kauguseks 50meetrit. 3)Põhjavee hüdrostratigraafiline liigestus Vastus: Kvaternaar Ülem-Devon- Kesk-Devon Alam-DevonSiluri-Ordoviitsiumi Kambriumi-Vendi 4)Tallinna veehaarde kujunemine
lülitada madalate reostunud veega kaevude asendamine. Selline meede on maal elavate inimeste elukvaliteedi tagamiseks tunduvalt efektiivsem kui näiteks sõnnikuhoidlate rajamiseks vajalikud kulutused. Hajaasustuse veevarustuse pilootprojektiga tuleb alustada Adavere piirkonnast.[1] Kaasan tegevusse Adavere inimesed. Hullemaks see asja ei tee ja mõjub positiivselt inimeste tervisele. 1.2. Sügiskünni pindasid tuleks vähendada nitraaditundlikel aladel (nt: Pandivere), ehk siis talvel taimkattega põllupindade suurendamine.[6] Selline tegevus pigem suurendab põldudele positiivset efekti liigilise mitmekesisuse näol ning vähendab nitraatide jõudmist põhjavette. Kaasan tegema põlluharijad. 1.3. Rajada rohkem puhverribasid põldude ja veekogude vahele, mis takistavad väetusainete kandumist põllult vette. Riski pole, pigem puhverribad meelitavad ligi rohkem tolmendajaid kes on kasuks ka
Joonis 1. Nitraatide sisaldused nitraaditundliku ala maapinnaähedases põhjavees (Eesti põhjavee kasutamine ja kaitse, 2004). 2. Probleemi õiguslike aspektide analüüs Kuna tegemist on intensiivseima põllumajandusega piirkonnaga nii loomakasvatuse kui ka põlluharimise osas, siis tekib piirkonnas palju sõnnikut, mille hoidmine ja laotamine osutab keskkonnale olulist mõju. Eriti ohustatud on pinna- ja põhjavesi, mis nitraaditundlikel aladel on vähe kaitstud või lausa kaitsmata (Jüris, 2010). Seega on oluline, et nitraaditundlikul alal oleks kõik keskkonda mõjutavad või ohustavad tegevused täpselt reglementeeritud. Selleks tuleks: 1) normeerida sõnniku ja mineraalväetistega antavad lämmastikukogused 2) kasutada parimat võimalikku tehnikat, et vähendada otsest reostusohtu pinna- ja põhjaveele 3) seada piirangud loomühikute arvule ühe hektari kohta
Piirkonnad, kus üle lubatud normi mikroelemente. Tegemist ei ole reostusega vaid looduslike iseärasustega. N. Liidu ajal ületas lämmastikusisaldus norme mitmekordselt põllumajandusreostus. (Väetised, sõnnik puudusid hoidlad) 40% territooriumis6t ületas lämmastiku piirnorme. Kõrge lämmastikusisaldus põhjustab kehvveresust vere vähki. Käesoleval ajal ei ole tõsist saastumist lämmastikühenditega, ainus piirkond, mis ei vasta nõuetele on Adavere. Nitraaditundlikel aladel kehtestatakse väga ranged keskkonnakaitselised meetmed. Kõik EV liikmed peavad liituma GAP (good agricultural practice) hea põllumajandustavaga see on soovitusliku iseloomuga, kuid tundlikud alad on parimad põlumaad. Olemasolevaid veevarusid vähendab reostumine. Tähtsamad vee reostajad: olmeveed, tööstusreoveed, väetisained, taimekaitsevahendid, naftaproduktid, tõvestavad bakterid. Eesti veed on reostustundlikud. Selleks, et tagada veeressursside puhtus peab olema
reostustundlikud. Enamik Eesti jõgedest ja järvedest on heas või rahuldavas seisundis. Põllumajandustootmise vähenemise tõttu on taimetoitainete ärakanne Läänemerre kaheksakümnendate aastatega võrreldes vähenenud rohkem kui kaks korda. Halvas seisundis või sellise seisundi lähedal on Lämmijärv ja mitmed väikesed vooluveekogud Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas, Tallinna ümbruses ja Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikel aladel. Vooluveekogude või nende osade halva seisundi põhjuseks on sageli tõkestusrajatised, mis takistavad kalade rändeteid. Ebasoodsate ilmastikuoludega esineb Läänemeres ja Peipsi järves vetikate vohamist. Läänemere seisundit mõjutavad klimaatilistest teguritest kõige enam tuuled ja temperatuurimuutused. Tuultest sõltub veevahetus Taani väinades, veetase ja hoovused Eesti rannikumeres. Külma poolaasta õhutemperatuurist sõltub jääkatte
annaabi.ee 
