selgelt utreeritud näide), sest (ka põhikooli III astme) lastele ei ole see jõukohane. I kooliastmes laps alles õpib kangaga töötama ja selleks tuleb alustada lihtsamate tekstiilitööde tegemisega. Alustama peab lihtsamate (geomeetriliste) kujundite väljalõikamisest ja nendest näiteks pajalapi, tüdrukute puhul nukuteki vms tegemist. Samuti ei kasuta õpetaja liiga keerulist sõnastust tööjuhiste andmiseks (kuid samas peab kasutama õigeid termineid, mitte „ninnu-nännutada“). Õpetaja lähtub töö teemade ja eesmärkide püstitamisel sellest, millisel tasemel on õpetatavad. 2. Eakohasus- I klassi lastele räägitakse teooriat võimalikult lihtsalt (ja üldjuhul õpetajad kipuvad kasutama sellist „ninnu-nännutamist“, mida peetakse laste vanuse suhtes „normaalseks“) ja praktilised tööd on ka suhteliselt lihtsad, võimalikult lapsepärased. Vanemate laste puhul muutuvad teoreetilised terminid juba täpsemateks ja enam ei tehta
kui olen sellenimel pidanud palju pingutama. Samas on ema õpetanud mind peaaegu,et kõiges-iseenda eest seisma,kavalust,empaatilisust ja ka seda,et alusatud asi tuleb alati lõpule viia- ükskõik mis olukorras.Kuid miskipärast ikka ja jälle jääb mul puudu enesekindlusest ja kohusetundlikkusest.Võibolla ongi see seepärast,et mulle on liiga palju ette-taha ära tehtud.Väiksemana suunas ema mind ikka väga palju kuid nüüd vanemaks saades on see ninnu-nännutamine kasvanud üle vabakasvatuseks.Eks ema ikka kuulab mind,aitab ja suunab aga lõppkokkuvõttes teen ikka seda,mida ise heaks arvan. Kuigi ema jaoks olen ma ikka pisiketütar ,keda keelata,poputada ja kaitsta .Mina aga arvan,et sellisel käitumisel on juba aeg läbi ja ka mind tuleks hakata pidama rohkem täiskasvanulikumaks.Mitte ,et ma nüüd seda oleks aga päris beebi ma ka ju ei ole. Tean,et mu ema väärtustab väga minu ettepanekuid,soove kuid siiski alatihti
müüjate ja ostjate vahel erilisi seaduspärasusi. Aga vahel tunnetame ikka nii, et mõni müüja on nii meeldiv ja tunneb oma tooteid, mida kaupluses pakutakse, mis tekitab soovi sinna kauplusesse tagasi minna ja uuesti osta. Oma kogemusest võin rääkida, et ükskord Tallinnas R-Kioskis töötas üks vanem naine, kes sai oma tööülesannetega nii hästi hakkama. Ta ei olnud liiga pealetükkiv, ei olnud sellist ninnu-nännut palun-aitähi ülevoolavates kogustes, vaid teenindaja oli selline konkreetne, sõbralik. Sai kohe eemalt vaadates aru, kui ma just abi vajasin. Minu meelest hea klienditeenindaja ongi see, kes tabab ära, millal tema abi vajatakse ja alles siis tuleb ligi. Tavaliselt kui ma kuhugi kauplusesse lähen on mul esialgu tahtmine ise ringi vaadata ja kaubaga tutvuda. See ei tähenda seda, et ma peaks klienditeenindajat kartma. Aga
Mängu lõpetanud, lahkuvad kõik taas lauldes. Preili siseneb üksi; näeb korralagedust köögis, lööb käsi kokku; seejärel võtab puudritopsi ja tupsutab oma nägu. Julie tahab ära põgeneda siit külast. Hirmunud. Kardab taga naermist. Jean räägib oma plaanist Itaalia järvede ääres oma hotell avada. Nende kahe sümbioosis saaks see hotell ruttu kauniks tuluallikaks. Naine tahab, et mees ütleks, et ta armastab teda aga mees kõhkleb. Arvab, et enne peab tegutsema ning siis alles ninnu-nännu. Jean räägib, et Rumeenias saab endale krahvitiitlit osta ning seejärel saaks neiu ise ka krahvinnaks. Avab laualaeka ja võtab veinipudeli välja; täidab kaks varem tarvitatud klaasi. See vein on varastatud ning Julie saab aru, et see on varastatud tema isa tagant. Teeb natuke skandaalia aga see lõppeb edasi joomisega. Neiu ise joob muidu õlut. Lähevad uuesti tülli. Preili sõimab Jeani matsiks ning ise saab litsitiitli. Rahunevad jälle veidi maha. Tahavad põgeneda aga
Raskemad on kaashäälikud. Panin tähele,et paar last rühmast ei oska R tähte öelda.(N: Kasvataja Piret=Pilet), kuid sellises vanuses lastel võib see alles hiljem selgeks saada. Esines ka pisemaid (kahe- kolme aastaseid), kelle jutust oli kohati raske aru saada. Arvatavasti tuleb see sellest,et lapsevanemad ja lähedased räägivad väikeste lastega teisiti kui suurtega, kasutades näiteks väljendeid nagu saabas= papu. Samas kipuvad ka vanemad rääkima sellise ninnu- nännutava ja poputava hääletooniga. Pudikeeles rääkimine ei ole veel selles vanuse lastel väga suur probleem ,kuna üldiselt ajajooksul muutub lapse jutt üha arusaadavamaks ning valed hääldused kaovad suust. 5 Vaba tegevus ja mäng: Selles vanuses lapsed valivad endale juba sõpru, kellega nad rohkem mängida eelistavad.
Jõutakse maja juurde, kus on meeletus koguses patju. Une-Mati kasvatab seal patju ning hiljem müüb neid poes. Vaike kingitus üritas jälle nuusutada ning liiguti jälle nii edasi.Laeval kadus tasakaal ning mindi madratsite talu juurde, kus peeti maha lahing mereröövlite ja madratsite vahel. Tädi Vaike kingitus saab endale nime- Muri ning ta pidi rääkima nii nagu koerad, kuna teiste arvates oli see palju särtsakam kui see ninnu-nännu-musi jutt.Põõsa taga kohtutakse kaisuloomadega, kes lastele ei meeldi, Muri jäi sinna, kuid hiljem ikkagi liitub Limma ja Limpaga. Limpa jõi liiga palju limonaadi ning tal hakkas halb, ta hakkas õhku tõusma, kuid Limma ja Muri hoisid Limpat kinni. Limpa arvas, et ta nüüd enam ei tõuse õhku, kuid siiski tõusis, palmiotsas konn aitas Limpa maa peale tagasi.Limmo püüdis põgeneda ning jooksis siis metsa, mis oli väga veider- see oli nagu unemets
annaabi.ee 
