Ülevaade nimeuurimisest ja korraldusest Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Onomastika kitsam haru on keele või piirkonna nimed. Nimed jagunevad: kohanimed ehk toponüümid ja isikunimed ehk antroponüümid. Nimeuurimine sai alguse kohanimede uurimisest, alles hiljem hakati uurima kohanimesid. Eestis hakkasid kohanimesid uurima Eestis elavad baltisakslased 19.sajandil. Nad uurisid põhiliselt vere lõpulisi nimesid. Tänapäevane nimeuurimine Eestis sai alguse 1960. aastatel. Keskne nimeuurija oli siis Valdek Päll, kes oli keskendunud peamiselt Põhja-Tartu kohanimedele. Hetkel tegeleb kohanimedega Marja Kallasmaa, kes on keskendunud Saaremaa kohanimedele. Hiljem on ta uurinud ka
paljusi selle ala valdkondi — foneetikat, eesti keele sõnavara päritolu, fennougristikat ning vadja keelt (Jüri Engelbrecht, Ain-Elmar Kaasik 2012). Tänasel päeval saab välja tuua mitmeid edukaid keeleteadlasi. Sinna nimekirja kuulub ka 20. sajandil sündinud Julius Mägiste. Teadlase teaduspublikatsioonide temaatika, kui arvukaid arvustusi mitte arvestada, võib kategoriseerda kuue märksõnaga: häälikulugu, vormilugu, sõnavaraõpetus, nimeuurimine, vana kirjakeel ja murdetekstid. Üldisemalt öeldes oli Mägiste põhiline tähelepanu elus pööratud keelteajaloole. Keeleteadlane on kirjutanud eesti vana kirjakeelele vundamendi, mida tasub nüüd vaid arendada (Valve-Liivi Kingisepp 2000). 1.Elulugu Julius Mägiste oli sündinud 19.12.1900 Maarja-Magdaleena kihelkonnas Kudina vallas Kassema külas Tartumaal. Keeleteadlane oli pärit talupidajate perekonnast ning elas oma esimesed eluaastad Kustase talus
raamat"), prosoodia uurimisrühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm; K. Pajusalu, T. Hennoste, E. Niit, P. Päll, J. Viikberg 2009: ,,Eesti murded ja kohanimed" II trükk · EKI: Lembit Vaba, etümoloogiasõnaraamatu töörühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm TÜ ja EKI koostööst sündis murrete arvutikorpus. 24. Eesti keele ajaloo uurimine tänapäeval (põhisuunad, uurimiskeskused, olulisemad uurijad ja tööd). Põhisuunad: murded, sõnavara päritolu, nimeuurimine, murdegrammatika, murdekorpused Uurimiskeskused: TÜ ja EKI Uurijad: Tiit-Rein Viitso, Uno Rätsep, prosoodia uurimisrühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm, Lembit Vaba, etümoloogiasõnaraamatu töörühm, kirjakeele ajaloo uurimisrühm Tööd: ,,Eesti murrete sõnaraamat", murdetekstide sari ,,Eesti murded", murdekorpuste koostamine 25. Vana kirjakeele varasem uurimislugu. Eesti kirjakeele algus: Eesti kirjakeele ajalugu hõlmab umbes 480-aastase perioodi, alustades ajast, mil seni
uurimine. Eestlastest ajakirjanikud, kooliõpetajad, eestimeelsed kirikuõpetajad jne. Esimeheks Jakob Hurt. Hurt, Veske, Hermann kolm keeleteaduse doktorit, vaidlesid. 1872 EKmS otsus loobuda vanast kirjaviisist Grammatika normeerimine, eri seisukohad vastavalt oma murdetundmisele. Jõuti kokkuleppele häälikupikkuste märkimises: selle kooli : seda kooli, selle tamme : seda tamme. Sõnavara rikastamine, murdeuurimine, nimeuurimine 7. Jakob Hurt. 1839- 1907 Nooruses ÕESile uurimus Põlva murdesõnadest, soovitati Wiedemannile parima lõunaeesti keele tundjana. Esitas keelelisi ettepanekuid oma ajalehes Eesti Postimees, EKmS toetus Sõnavara rikastamine: alaealine, sõnastik, laevastik. 1864 ,,Lühike õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisil" Esimene õigekirjutuskäsiraamat Pikad ja lühikesed häälikud, suur ja väike algustäht, pärisnimede õigekiri. Tekitas diskussiooni.
· Eesti Keele Instituut: murdeuurimine, leksikoloogia, keelekorraldus, kirjakeele grammatilise ehituse uurimine, soome- ugri keelte uurimine, kakskeelsed sõnaraamatud, etümoloogia sõnaraamatu koostamine, arvutilingvistika. · Tallinna Ülikool: sotsiolingvistika, keelepoliitika, koodivahetus, eeti keele õpetamise teoreetilised alused, eesti keele omandamine teise keelena, eesti õppijakeele korpuse koostamine, murded, keelevähemused, lastekeel, nimeuurimine · Võru Instituut: ajaloolise Võrumaa keele ja kohanimede uurimine, murdesotsioloogia. · Tallinna Tehnikaülikool: foneetika ja kõnetehnoloogia labor Tegevusvaldkondi: · Eesti keele/kirjakeele ajalugu · Murrete jm keelevariantide uurimine · Sõnavara, semantika · Foneetika ja fonoloogia · Morfoloogia · Sünatks, morfosüntaks · Keelekorraldus · Teksti- ja vestlusanalüüs
Inimesed ei pruugi tajuda mahtu ja suurust. Asutusnimed e oikonüümid. Külanimed e komonüümid, linnanimed e polisonüümid, muud asulatüübid: külaosad, paikkonnad, üksikelamud, ajutine asustus. Inimtekkelised objektid. Linnanimed e urbonüümid linnade kohanimed on ühtne tervik, neid hallatakse ühiselt. Tavaliselt tänavad, pargid, muud objektid. Urbonüümid ei ole linnanimed, vaid linnas olevate kohtade nimed. teenimed e dromonüümid kitsam nimeuurimine võiks vajada, tänavanimed e hodonüümid pargid, väljakud, urbonüümide allosad. haldusnimed e horonüümid riigid, maa-alad, provintsid. Loodusesemete nimed. Vetenimed e hüdronüümid, jõenimed e potamonüümid vana algupäraga. Paljudel juhtudel püsivad objektid ja nende nimedest püütakse leida vana rahvastiku, keele jälgi. Ei kehti Eesti kohta, sest on jõenimesid, mis on saanud nime külade järgi, järvenimed e limnonüümid palju primaarseid nimesid
annaabi.ee 
