kahe- või mitmeastmeline. Üldtuntud on Türisalu, Suurupi ja Rannamõisa pangad. Loopealsed ja laialehelised ürgsed metsad on paljude haruldaste taimeliikide kasvukohaks, paekivis asuvad koopad on üle-euroopalise tähtsusega talvituspaikadeks nahkhiirtele. Pankrannik vaheldub liivarandadega, kadakased paepealsed männimetsaga. Sisemaa reljeef on valdavalt lainjas tasandik, mida valla keskosas läbib Vääna jõe org. Väärtuslikud niidualad laiuvad Ilmandu, Laabi, Sõrve, Vääna ja Muraste ümbruses. Üks tähtsamaid pinnavorme Harku vallas on Harku tasandik. Harku tasandik on meretasandik, mis asub TiskreKadaka paekalda, Nõmme liiviku ja Veskimäe kõrgendiku vahel. Pikkus umbes 7, laius 2,5 km. Tasandik laiub viimase jääaja ja Läänemere setetega täitunud vagumuse kohal, mis enne seda oli aluspõhja lõikunud umbes 145 sügavuselt. Tasandikul paikneb Harku järv ja voolab Tiskre oja, samuti on seal
Koos traditsioonilise talumajapidamisega, kus peeti loomi ja kasutuses oli iga väiksemgi maalapp, kujuneski välja rannamaastik koos poollooduslike kooslustega. Rannaalad on olnud Eesti üks tihedamalt asustatud piirkond (eriti Saare- ja Pärnumaal ning Läänemaa lõunaosas), seetõttu võeti mere alt vabanenud maa-alad kohe kasutusele karjamaadena. *Tänapäevane inimasustus on rannaeluga vähem seotud ja paljud lagedad niidualad on nüüdseks hävinud. Rannikumaastikud on kergesti haavatavad süsteemid, siinne tasakaal on väga ebakindel. Nii vale tegevus kui põhjendamatu tegevusetus võivad ranniku seisundit järsult ja pöördumatult muuta. Paljusid loodusväärtusi (s.h. rannaniite) saab kaitsta ainult nende majandamise kaudu. Rannamaastik poolloodusliku kooslusega. Saaremaa, pärnumaa, läänemaa lõunaosa. Püsivus. Karjatamine; lammaste pidamine- söövad noori kadakaid. veised. Raiumine. Roo niitmine
Kaitseala põhieesmärgiks on Väinamere laidude ning Hiiumaa kaguranniku iseloomulike koosluste ja maastike kaitse. Kaitseala on loodud säilitamaks laidudel kujunenud liigirikkust , eeskätt laiuelanike poolt aastasadade jooksul kujundatud pärandkooslusi. 4. Mis on kaitsealal erilist, omapärast? Laidudelt on leitud üle 600 soontaimeliigi, sh Hanikatsilt üle 440 liigi. Saarnakil ja Hanikatsil on suudetud iga-aastase niitmisega säilitada ulatuslikud niidualad, mitteniidetavaid alasid aga hooldatakse lammaste karjatamisega. Laiud on olulisteks peatus- ja pesitsuspaikadeks paljudele linnuliikidele. Kaitsealal on registreeritud ligi 200 linnuliiki, sh 110 liiki pesitsemas. Ahelaiu ja Kõverlaiu ümbrus on üheks viimaseks pelgupaigaks hääbuvale Läänemere viigerhülgele. Iseloomulik on rändrahnude rohkus ning endiste rannavallide vööndi esinemine suurematel saartel. 5. Milliseid haruldasi taime- ja loomaliike seal elab?
Läänest ulatub siia Lääne-Baltikumi allprovints, idast Ida-Baltikumi Allprovints. Elutingimused nii taimedele kui ka selgrootutele on neis üsna erinevad. Läänepool on kliima aasta lõikes ühtlasem, pehmem, seal levivad lehtpuud ja põõsad. Suured alvarialad on soodsaks elupaigaks paljudele taimeliikidele. Seda ala on pikka aega mõjutanud ka inimene oma tegevusega, luues nii elupaiku ka loomadele. Kaasajal on inimmõju vähenemas, lagedad niidualad ja karjamaad kinni kasvamas ning seetõttu ka halvenevad paljude selgrootute elutingimused. Idapool on kliima kontinentaalsem, soojemate suvede ja külmemate talvedega. Ka on Läänepoolne Eesti territoorium madalam ja laugem, idapoolne kõrgem ja künklik. Selline künklik reljeef loob aga arvukalt mikroelupaiku, kus elutingimused on soodsamad kui lagealadel, samas temperatuuri ja niiskustingimused kontrastsemad. Eesti selgrootute fauna üldine iseloomustus
Rahvuspargi loomise ajaks oli Halliste jõe luhaniidukooslusest suhteliselt hästi säilinud vaid ca 10%. Leiti, et Halliste luha kõige esinduslikemate piirkondade - Läti, Tõramaa ja Halliste puisniidu säilitamiseks tuleks regulaarselt hooldada 130 ha suurust ala (Suurkask, 1996). Soomaa rahvuspargis inventeeriti aastail 1996-1999 kokku ca 2000 ha luhaniite, mis jagunesid 20 erineva niiduala vahel. Peaaegu 50% luhtade pindalast jäi Halliste jõe kallastele. Väiksemad niidualad olid ca 25 ha, suuremad üle 200 ha suurused. Suurimad luhad olid Sandra luht (245 ha) Raudna jõe kaldal, Vodi luht (236 ha), Tipu luht (199 ha) ja Lennuväli (194 ha) Halliste jõe kaldal (Suurkask, 1999). Luhad jaotati nelja majandamisklassi. Esimese, teise ja kolmanda majandamisklassi niite plaaniti võimaluste piires hooldada. Neljanda majandamisklassi niitude hooldamist aga ei peetud võimalikuks ning need alad olid määratud võsastuma. 1, 2. ja 3. klassi luhtade
annaabi.ee 
