Haige on teadvusel. Lähi- ja pikaajaline mälu on normaalne. Suudab meenutada praegust aastaaega, oma asukohta, tunneb nägude järgi ära personali ja teab, et viibib peaaju infarkti tõttu haiglas. Haigel on igapäevaste otsuste tegemine raskelt häiritud, kuna ta ei ole iseseisvalt suuteline neid tegema või ei tee neid ise üldse. Esinevad tähelepanuhäired, kuna on märgata raskuseid tähelepanu koondamisega ja küsimise ajal tähelepanu tihti hajus. Samas esines ka rahutust, kuna niheles ja muutis sagedasti oma kehaasendit. Samuti võis märgata tühjusesse suunatud pilku ja loidust. Vaimne funktsioon muutub päeva lõikes- kord parem ja kord halvem. Kuulmisel esinevad minimaalsed raskused, kuna müra taustal oli vajalik küsimuste pidev kordamine. Kuulmisaparaati haige ei vaja, kuna kuulmine ei ole niivõrd langenud, et seda oleks vaja kasutusele võtta. Väljendusviisiks on aktiivne kõne, kuid kui kõne on
Koolituse alguses pandi paika reeglid ja kokkulepped, millega kõik osalejad olid päri ja tuletati meelde, et koolitus on kõigile vabatahtlik. Kombineeritud oli koolituse esimene päev grupitöö ja miniloengutega, käsitleti professionaalset arengut, õpetaja tööd ja õppimist, holistilist õppimist ja isiksuse arengu teooriat ja palju muud. Teise päeva alguses tehti videoharjutust. Esialgu kulges koolitus ootuspäraselt, kuid teisel päeval kõik muutus. Üks osalejatest niheles, lahkus aeg-ajalt ruumist ja sahistas oma materjalidega samal ajal kui teised vaatasid videomaterjali. Hiljem väljendas üks kõrge tööstaaziga õpetaja oma arvamust, millest võis järeldada, et tema jaoks polnud see koolitus üldse mitte kasulik, sest tema ootused olid hoopis seotus sellega, kuidas oma õpilased viia riigieksamit tegema nii, et hiljem koolidirektoril poleks tema tehtud töö kohta midagi etteheita.
Mispeale lapsed vaatasid mind ammuli suudega. Nad vist pole varem mind laulmas näinud. Õppetegevuse lõpus lasi õpetaja plaadi pealt ka „Puuhaldja hällilaulu“ Analüüs: Ilmselgelt ei olnud õpetaja seda õppetegevust läbi mõelnud. Terve õppetegevuse ajal lasi ta laule vaid CD plaadi pealt. Mitte kordagi lapsed ei laulnud klaveri saatel. Õpetaja ilmselgelt ei arvestanud laste vanusega. Need laulud on ikkagi laste jaoks väga keerulised. Lapsed ei suutnud õppetegevuses olla. Kes niheles, kes ajas juttu, kes näpistas, kes sahistas jalgadega. Õpetajal oli õppetegevus ette valmistamata ja läbi mõtlemata. Kui palusin õpetajal, et võtame isadepäeva laule, siis ta palus, et ma tema tundi ei segaks. On ju tulekul isadepäeva pidu ja me pole midagi veel õppinud. Meie muusikaõpetajaga on üsna raske koostööd teha. Temaga see koostöö täiesti puudub.
!" ütlesin laste ja mehe peale solvunult. Tõusin diivanilt ja läksin selle kõrvale. "Minu arust on see kostüüm liiga selline, noh, see on praegu liiga imelik, mis meil on!!" "See pole sinu öelda!!" pahandas John rämeda häälega. Ma ehmatasin ning naeratasin närviliselt. "Nüüd tahan ma magada!" ütles ta. "Kas ma teen teile aseme diivanile?" "Ei. Ma sooviksin hoopis magada teie voodis! Ega teil midagi selle vastu pole?" küsis John. "Ei ole, mul pole selle vastu midagi!" Mu mees niheles terve öö diivanil. Ma ei saanud öö otsa magada. Hommikul olime kõik köögis peale Johni. "Stiiv-Maikel aja John üles!" käskisin Stiiv-Maikelit. "Miks mina? Miks ei võiks sina seda teha?" küsis ta hirmunult. "Sest mina käsin!" käratasin nähvates talle. "Hea küll, aga kui ta minu peale vihastab, siis sina vastutad!" ütles ta ja jooksis üles. Kui ta üles jõudis, siis sisenes ta tuppa ja hakkas karjuma ja jooksis alla, nagu oleks tal tuline kartul püksis. "Kas ta oli alasti
siiski jäik ja uhke oma musta peakatte all. Porthose pilgud langesid arglikult sellele daamile ja lendlesid siis edasi kiriku löövi alla. Daam omalt poolt, kes aeg-ajalt punastas, heitis välgukiirusel pilke kergemeelsele Porthosele, kelle silmad hakkasid otsekohe hullumeelselt sinna-tänna pöörlema. On selge, et see oli manööver, mis ärritas ülimalt mustas kübaras daami, sest ta hammustas oma huuled verele, kratsis ninaotsa ja niheles meeleheitlikult oma istmel. Kui Porthos seda nägi, silus ta uuesti oma vurre ning lõuahabet ja hakkas märku andma kaunile daamile koori ligidal, kes ei olnud mitte ainult ilus, vaid kindlasti ka suursugune, sest tema selja taga seisis neegripoiss, kes oli toonud padja, millel ta põlvitas, ja teenijanna hoidis vapiga kaunistatud taskut -- see oli katteks raamatule, millest ta palveid luges. Mustas kübaras daam jälgis kõrvalt kõiki Porthose pilkude keerdkäike ja nägi, et need
annaabi.ee 
