Keeritsuss ehk trihhiin (Trichinella spiralis) Trihhinelloos ehk keeritsusstõbi on liha- ja kõigetoiduliste imetajate nakkushaigus. Haigust põhjustab keeritsuss ehk trihhiin (Trichinella spiralis) – Enoplea klassile kuuluv ümaruss ehk nematood. Keeritsuss paikneb organismis tavaliselt kohtades, kus lihaste töö ja vereringlus on aktiivsed, näiteks vahelihas ja keel. Trichinella spiralis, nagu kõik nematoodid, on lahksuguline. Trichinella spiralis on lihatoiduliste imetajate parasiit, kuid nematoodid - kõikide suurte süstemaatilisi rühmade loomade parasiidid (sealhulgas ka algloomad). Keeritsusside levik on globaalne, leidusid on kirjeldatud kõigil kontinentidel, ainult Antarktika kohta puudub teave
D on õige, teised on mingi jama. 24. Millised näited sobivad illustreerima sellist elutsükliga seotud migratsiooni, mille piltlikuks nimetuseks on edasi-tagasi pilet (üks kord elus rännatakse toitumispaika ja üks kord elus paljunemispaika)? A. Valgepõsk lagle, admiral, lemming; B. Valgevaal, zooplankton, meririst; C. Läänemere lõhe, latikas, kapsaliblikas; D. Vaikse Ookeani lõhe, angerjas, kiil; E. Hooghändlane, vihmauss, nematood, varsakabi; Loend D sisaldab oleseid, kes üks kord elu lõpus tagasi paljunemispaika rändavad. 25. Millises süsteemis on valdavaks interakstsioonitüübiks kommensalism? A. Kiskja-herbivoor süsteem; B. Taim-seen süsteem; C. Laguahel; D. Elevant-sipelgapesa süsteem. Laguahelas elevad liigid muu eluskoosluse „armust” kuid ise otseselt ühegi populatsiooni tihedust ei mõjuta. Seega, C on õige. 26. Milles seisneb nn „poolsaare ja lahe efekt”? A
pôhjapool esineb palju koorikloomi (Crustacea). Soolsuse muutuse drastiliseks näiteks on mereliste trematoodide peaaegu täielik kadumine Läänemere lôunaosas. Lesta parasiitide puhul on selle pôhjuseks sobivate limuste ja teiste vajalike vaheperemeeste kadumine vähenenud soolsusega vetes. Teisest küljest on Läänemere rannikul riimveeliste diplostomatiidide (Trematoda) esinemine lestal suheliselt sage just tänu magevee môjudele. Temperatuur mängib olulist rolli nematood Dichelyne (Cucullanellus) minutus´e levikus. Pôhja-Euroopas on liigi levik piiratud tema soojalembuse tôttu. Temperatuur ei ole takistuseks aga Cucullanus heterochrous´ele. Samutu avaldab parasitofaunale olulist môju erinevate vaheperemeeste mitmekesisus, erinevad toiduobjektid erinevates piirkondades ning saastatuse aste. (Fagerholm, Køie, 1994). 8 Tabel 1. Lesta (Platichthys flesus) helmintofauna Läänemeres. (Fagerholm, Køie, 1994)
• • Homoloogsete genoomilõikude liikidevaheline võrdlus: etapid, väljakutsed • • Konserveerunud genoomilõigud ja suured nn. ‘homoloogia blokid’ liikide vahel • • Klassikaliste mudelorganismid geneetikas/genoomikas (iseseisev materjali omandamine, sest 03.04 on lihavõttereede ja loengut ei ole) – teada ainult iga liigu põhieeliseid genoomi uuringutes: • • Saccharomyces cerevisiae (pagaripärm) • • Caenorhabditis elegans (varbuss, sireuss; nematood) • • Drosophila melanogaster (äädikakärbes) • • Arabidopsis thaliana (harilik müürlook) • • Danio rerio (sebrakala) • • Mus musculus (koduhiir)
- mutatsioon toimub kindlas piirkonnas – nt raske ahela VDJ ühenduse piirkonnas. - mutatsioonid esinevad ainult V; J; D piirkonnas - mutatsioon bakteris tekib DNA polümeeri IV ja V abil - inimesel on DNA polümeeri epsilon – pii abil (teised ensüümid ebatäpsed) - mutatsiooni tekke piirkonda sünteesib DNA polümeer pii → tekib sageli mutatsioone, sest aegluse tõttu tekib palju vigu Geenid ja evolutsioon - evolutsiooniliselt kaugematel genoomidel on siiski lähedane arv geene nt nematood – 20 000, äädikakärbes 14 000, meritupp 15 000 - hulkraksetel on DNA-d rohkem, kodeeriv osa väike, valkude sünteesi määrav osa veelgi väiksem (inimestel alla 2%). - liiliatel ja salamandritel on DNA-d ühe raku kohta kõige rohkem. (≈ 100x rohkem kui inimesel). - äädikakärbes väga kompleksne organism, geenide arv ja liigi diferentseerumise aste pole kooskõlas. - mudel-liigid – morfolooline-arenguline evolutsiooni puu.
annaabi.ee 
