Nikolai Triik ja kuulsad fovistid. Nikolai Triigi elulugu on paljuski sarnane tema põlvkonna kunstnike omale. Ta sündis 1884. aastal rätsepmeistri perre.1901. aastal lõpetas Triik neljaklassilise linnakooli kiituskirjaga ja saatis avalduse Peterburi Parun Stieglitzi tehnilise joonistamise keskõppeasutusse astumiseks. Samas koolis õppisid peale Triigi ka Konrad Mägi, Jaan Koort, Aleksander Tassa, Günther Reindorff jt. Siin puutus Triik kokku vene kunstiga, eriti tol ajal tooni andnud rühmitusega Mir Iskusstva. See polnud enam käsitöö, vaid tõeline kunst. Saabus 1905. aasta ja revolutsioonilised meeleolud kandusid ka kooli seinte vahele
kus Triik põhiliselt õppis. Enne seda oli ta õppimist alustanud Nikolai gümnaasiumis. Kuid ,,vembumehena" tuli tal sealt ära tulla. Linnakoolis parandas Triik järsult oma käitumist ja hakkas innuga tööle. Triigist kujunes selles koolis erksameelne noormees, kelle huvidering oli laiem ametlikust õppeprogrammist. Tema kunsti- ja kirjandushuvid hakkasid ilmnema juba kooli seinte vahel, leides seal oma aja kohta küllaltki õnneliku kasvupinna. 1901. aastal lõpetas Triik neljaklassilise linnakooli kiituskirjaga ja 5. augustil saatis ta avalduse Peterburi Parun Stieglitzi Tenilise Joonistamise Keskõppeasutusse astumiseks. Selle valiku tegemiseks aitas ilmselt kaasa kooli mõju ja eelkõige õpetaja Aleksander Tamm. (,,Nikolai Triik"; lk 9,10,11,12,14,15). 1901. aasta sügisest alates on Triik Peterburis Stieglitzi kooli täieõiguslik õpilane. Nimetatud kool erines tunduvalt teistest kunstiõppeasutustest Venemaal. Selle oli rajanud Narva suurtööstur parun Stieglitz
välisvõlad, rahva pahameelt tekitas aeglane palkade tõus, maksud jäid aga maksimumtasemeni. 5 Kultuur Haridus Esmakordselt avanes võimalus asuda sihipäraselt üles ehitama tervet eestikeelset ja -meelset kultuurielu, ja mitte riigipoolse ükskõiksusega või vastuseisu tingimustes, vaid riigi kaasabil. Majandusraskuste, eeskätt koolimajade puuduse tõttu piirdus koolikohustus 1920. aastail siiski vaid neljaklassilise algkooliga, ning üleminek kuueklassilisele algharidusele teostus alles 1931. aastal. 1934. aastal alustati koolireformi, mille kohaselt sai haridustee esimeseks astmeks kohustuslik ja tasuta neljaklassiline algkool, millele soovi korral järgnes viieklassiline keskkool ja kolmeklassiline gümnaasium. 1919. aasta 1. detsembril avati Tartu Ülikool eestikeelsena. Õppejõududeks olid Soome ja Rootsi teadlased, 1932. aastaks, kooli 300. juubeliks, olid õppejõududeks juba valdavalt
Toomkool oli keskajal olnud avatud nii aadli, kui kodanike lastele, ka eestlastele. 1765. aastal võttis Eestimaa rüütelkond kooli juhtimise aga täielikult enda 14 kätte ja muutis selle rangelt seisuslikuks aadli-õppeasutuseks. Gümnaasiumiga võrreldes oli toomkooli õppekava tunduvalt tugevama reaalkallakuga (Vahtre, 2000). Asehalduskorra ajal kehtestati Baltikumis järk-järgult 1756. aasta üleriigiline rahvakoolikorraldus, mis nägi ette igasse kubermangulinna neljaklassilise pearahvakooli ja igasse maakonnalinna kaheklassilise alamrahvakooli asutamist. Pearahvakoolide õppekavas oli olulisel kohal vene keele, Vene ajaloo ja Venemaa geograafia õpetamine. Suurendati matemaatika õpetamist. Teised linnades tegutsenud koolid nimetati alamrahvakoolideks. Väljaspool maakonnakeskusi olid alamrahvakoolid veel Põltsamaal ja Lihulas. Alamrahvakooolidena tegutsesid tütarlastekoolid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Ainus
kogudus ainsaks linna eestlasi ühendavaks keskuseks. Kogudusest kasvas välja ka kohalik eesti seltsielu. Kirikuväline seltskondlik tegevus, millest me tegelikult midagi ei tea, arenes siiski ilmselt pikka aega organiseerimata kujul isiklike tutvuste ja sugulaste alusel, enne kui võttis ajapikku kindlama kuju. Esimene samm ühiskondliku tegevuse laienemise suunas toimus Christian Reinfeldti kirikuõpetajaks olemise ajal. Reinfeldt asutas nimelt koguduse juurde neljaklassilise kooli, mille esimesse klassi 1844. aasta jaanuaris astus 20 õpilast56. Algus oli aga raske ja kooli olukord kultuuriloolase Viktor Samoilovi hinnangul tegelikult vilets. Majanduslike võimaluste paranemist annab aga tunnistust järgmine märkimisväärsem ettevõtmine Peterburi eestlaskonna ajaloos: oma kirikuhoone püstitamine aastail 1859-1860 Ofitserskaja ja Malaja Masterskaja tänava nurgale aadressiga Ofitserskaja nr 5457
annaabi.ee 
