Aeg millal keskvõim väga nõrk, palju rändõpetajaid kes jagasid oma õpetusi teistele. Tol ajal poliitika teemadel võeti aktiivselt osa. Filosoofilis-poliitilise vaidluse elemente igas tekstis mis sel ajal loodud. Sel perioodil tegutses nn 100 filosoofilist koolkonda. Tuntuimaid kokku 6. Need tekstid praegu moodustavad hiina filosoofia tuumiku. Mozi - inimeste võrdusest ja armastusest, üldine võrdsus. Nimetatakse varajaseks kommunismiks. Daodejing, autoriks Laozi, natuurfilosoofiline traktaat maailma ja ühiskonna toimimisest; keskmes tao, kui kosmoloogiline korra kontseptsioon. Seadus ja jõud, mis paneb asjad käima. Zhuangzi, taoistlik mõtleja. Tekst räägib kõikide asjade suhtelisest olemusest, pidevalt muutuva olukorra tingimusest, kuidas kõige rohkem kasu lõigata. Sunzi ja Sun Bin sõjateooriad Bingfa. Kuidas sõjas kõige väiksemate kulutustega kasu tuua. Filosoofiline kirjandus kõige suurema au sees. Kõige rohkem peetakse lugu.
ajalooideolooge. ,,Die Letten vorzüglich in Leifland am Ende des philosophischen Jahrhunderts" (1796) · ,,Teisenevus ja taastulek" ,,Die Vorzeit Lieflands" (17981799) ,,Die Freien Letten und Esthen" (1820) · Hoopis objektiveeriv, rangelt empiiriline, seda on nimetatud Balti pärisorjuse esimeseks teaduslikuks ajalooks. · Käsitles eestlaste ajalugu kui siinsete põlisrahvaste ajalugu. · Herderi mõju: inimkultuuride vahelduva tõusu ja languse natuurfilosoofiline loogika. · Rousseau mõju: aadlike jaotus õilsateks, optimaatideks ja tegelikus despooti teenivaks aadliks. Õilsaid leidub ka pärisorjade seas ja mitte sugugi nii harva. Inimese aadellikkust ei määra mitte tema päritolu, vaid isiklik üllameelsus. · Tsükliline ajalookäsitlus andis Baltimail hoobi saksa kristlikule messianismile. · Merkel lõi pinna ajaloolise tõe suhtelisusele, alternatiivsele ajaloole. Asendab kristliku
Tõenäoliselt tänu temale jõudis Konfutsiuse õpetus massidesse. Pandi kirja Sõdivate riikide perioodil (479220 e.m.a). Sõdivate riikide perioodil toimus Hiinas filosoofilis-poliitiline debatt, paljud inimesed võtsid sõna teemadel, kuidas teha riiki paremaks. Sel ajal tegutses nn ,,sada poliitilist koolkonda". Põhilisi koolkondi oli kuus, tol ajal loodud tekstid moodustavad hiina mõtteloo tuumiku, nt Mozi õpetus (,,Mozi"), samuti ,,Daodejing" (,,Laozi"). See on natuurfilosoofiline traktaat, mis räägib maailma ja ühiskonna toimimisest; keskmes on dào kui kosmoloogiline kord. Zhuangzi oli teine taoistlik mõtleja samal perioodil (Laozi võis olla ka väljamõeldud, Zhuangzi aga ajalooline tegelane). ,,Zhuangzi" räägib kõigi asjade suhtelisest iseloomust ja protsessuaalsusest. Samuti Sunzi ja Sun Bini traktaat ,,Bingfa". See on sõjateooria kuidas sõjas väiksemate kulutustega olukorda ära kasutada, et võit oleks garanteeritud.
,,värvivad" kogu inimlikku olemist, kujundavad kõiki tegutsemismustreid. Kui filosoofia oleks ,,kõige teooria", siis tähendaks see, et filosoof(ia) seaks enda ülesandeks luua kõikehõlmav maailmakirjeldus ja mõtestus, mis võtaks kokku ja sünteesiks kõikide teaduste saavutused. Niisuguseid maailmatervikut uurimisainena hõlmavaid pürgimusi on ajaloos olnud, tänapäeval on seesugune spekulatiivne natuurfilosoofiline totaalsus täiesti võimatu, viljatu ja ka tarbetu. Filosoofia käsitlemisel ,,ükskõik mille teooriana" peaksid kindlasti olema täidetud järgmised tingimused: filosoofiliseks arutluseks kerkivad küsimused peavad pakkuma üldist huvi, arutlejad peavad opereerima kõige üldisemate, abstraktsemate, mõistetega, arutlus peaks olema kvaliteetne, s.o vastu pidama kriitilistele argumentidele, tundma varasemaid asjakohaseid vastuseskeeme ja argumente filosoofia ajaloost, olema
ravisse. Ravis kippusid vitalismi kalduvad tegelased eelistama similia similibus kontseptsiooni ravimine sarnasega. (Brusseism F. Brusse nime järgi 19. sajandi esimesel poolel kujunenud moekas ravimisviis pidas erutuse, milline pidada tekitama valusid, palavikku jne mahasurumiseks kasulik olevat dieeti, ainevahetust kiirendavatel protseduuridel nt aadrilaskmist.) Uued meditsiinikoolkonnad, mis 18. sajandi lõpupoole tekkisid, olid natuurfilosoofiline koolkond (üritas mh haigusi klassifitseerida) ja homöopaatiline õpetus (Samuel Hahnemann, 1755-1843). Homöopaatia käsitleb haiget kui füüsilis- psüühilist tervikut vahetus kontaktis keskkonnaga (kuni selleni välja, et haigust iseseisva üksusena eitatakse, mis muidugi teaduslikust seisukohast on halb). Homöopaatia keskendub organismi kui terviku ravimisele. Homöopaatiline ravi stimuleerib organismi eneseregulatsiooni vastates põhimõttele natura sanat, medicus curat
annaabi.ee 
