omadused: õige vale 54. Suulaelõega laste kõnepuue väljendub: kõneloome- ja mõistmise puuetena kõnesujuvuspuudena resonantsipuudena häälduspuuetena 55. Insuldijärgselt möödub kommunikatsioonipuue täielikult liigi pooltel insuldihaigetel. Õige Vale 56. Õige või väär? Käitumuslike häälepuuete korral võib esineda orgaanilisi muutusi häälekurdude limaskestal. Õige Vale 57. Kuulmispuudega isiku kõne kvaliteeti iseloomustab nasaalsus. Tegu on enamasti: lahtise ninakõlaga kinnise ninakõlaga 58. Füsioloogilise vaeghäälduse ilmingud on: häälduslikult keerulisema hääliku asendamine lihtsamaga R asendamine L-ga R asendamine nt kurgu R-ga hääliku moonutatud hääldus 59. Õige või väär? Psühhogeense afoonia korral võivad häälepaelad sulguda, kuid häält ei teki. Õige Vale 60. Düslaalia põhjuseks võib olla: aju kõnekeskuse orgaaniline kahjustus perifeersete närviteede kahjustus vale kõne harjumus
Fonoloogiliste tunnusjoonte teooria on foneetilise põhiliigituse edasiarendus. Selle eesmärgiks on leida universaalsete foneetiliste põhiomaduste võrgustik, mida saaks kasutada mis tahes keele kirjeldamisel. Fonoloogilisi tunnuseid kadutades näidatakse iga foneemi puhul, missugused kasutuselolevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnusjooned on binaarsed, st neil on üldiselt kaks väärtust.selgemad binaarsed tunnused on nt helilisus, nasaalsus, labiaalsus. Eesti keeles ei ole labiaalseid madalaid vokaale ega illabiaalseid kõrgeid vokaale. Seepärast võibki postuleerida järgmised 2 eesti keele liiasusreeglit: [-konsonant +madal] [-labiaalne] [-konsonant +taga +kõrge] [+labiaalne] Fonoloogiliste tunnuste teine tähtis kasutusala on loomulike klasside väljendamine. Need on häälikusegmentide klassid, mille liikmed on keele teistest häälikutest ühemõtteliselt eristatavad vähemate
omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles h, mis võib madala tagavokaali järel häälduda kahel viisil (sõna nahk erinev hääldus inimeseti). Distinktiivtunnuseid e. fonoloogilisi tunnuseid kasutades näidatakse iga foneemi puhul, millised kasutusel olevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnused on binaarsed st neil on reeglina kaks väärtust. Näiteks: helilisus, nasaalsus, labiaalsus, näiteks konsonandid võivad olla [- helilisus] või [+helilisus]. Olulisemad kõneorganid on kopsud, kõri, pehme suulagi, keel ja huuled. Kõneaparaat elundid, mida hääldamisel kasutame: - Hingamiselundid (ülesandeks hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu tagamine) - Fonotatsioonielundid (ülesandeks hääle tekitamine) - Artikulatsioonielundid (ülesandeks hääle kujundamine häälikuteks). Hingamiselundid: - ninaõõs (cavum nasi) - hingetoru (trachea)
Nelinurgas suund küljelt küljele. Vaegkõrged on inglise keeles – lühikesed kõrged (keskkõrgete ja kõrgete vahele). Vaegmadalad jäävad madalate ja keskmadalate vahele. Huulte asendi järgi labiaalvokaalid ehk ümardatud huultega vokaalid ja illabiaalid ehk ümardamata huultega vokaalid. Asetsevad diagrammil paaridena: vasakul ümardamata (nt i) ja paremal ümardatud (ü). Põhitunnuste kõrval ka muud tunnused: 1) Nasaalsus (märgitakse tildega) - õ 2) Eespoolne või tagapoolne keelejuur 3) Vokaali kõrgenemine või madaldumine 4) Vokaali eespoolsemaks või tagapoolsemaks muutumine 5) Vokaali helituks muutumine - ḁ 6) Vähenenud või suurenenud huulte ümardatus 7) Vokaali mittesilbilisus - ṷ Vokaalid jagunevad esinemissageduse poolest primaat- ja sekundaarvokaalideks. Primaarvokaalid on need, mis asuvad diagrammi välispiirjoonel (v.a a). Primaarseid hääldatakse ümardatud
Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. 8. Foneemide liigid ja distinktiivsed tunnused- Foneemide liigitus: (a) Vokaalid e täishäälikud, (b) Konsonandid e kaashäälikud, © häälikute kombinatsioonid, (d) positsioonilised nähtused; (e) prosoodia. Fonoloogilised tunnusjooned (nt helilisus, nasaalsus) on binaarsed, st neil on üldiselt kaks väärtust . Distinktiivtunnused vajadus, et tunnused oleksid keele süsteemi seisukohalt peamised ning eristatavad vähemtähtsatest mittedistinktiivsetest tunnustest. Trubetzkoyl ei ole tähelepanu keskmes mitte foneemid kui segmendid, vaid foneemid kui distinktiivtunnuste kimbud. Kui üks tunnus (väärtus) on mingi foneemi seisukohalt liiane, siis ei võeta seda foneemi kvaliteedi määratlemisel arvesse. 9
annaabi.ee 
