Seda, et habemeajaja vahukauss Mambrino kiiver on, nagu don Quijote kinnitab, Sancho enam ei usu. Oma mugavuse huvides õpib ta väiksemaid kavalusi, kuni 2. osa alguspoole, Tobososse jõudes, ta läheb välja seniolemata julgustükile - otsustab tüssata oma peremeest, väites nagu oleks Kurva Kuju Rüütli igatsetud südamedaam üks kolmest rohmakast talunaisest, kes neile vastu tulevad. Sancho mängib seega kaasa mängu, millesse on juba haaratud enamik tegelasi, kes don Quijote narrusi tunnevad. Nagu näitab saksa uurija Erich Auerbach, see on teose pöörangulisemaid stseene: kujutlus, mis don Quijotele peale sunnitakse, ei kattu tema omaga; kuna aga tegemist on don Quijote senise rändrüütlielu kõige otsustavama hetkega, vapustab tema kujutluse kokkulangematus Sancho valega teda nii põhjalikult, et kogu ülejäänud romaaniosa seiklustes saadab teda kahtluse kummitav vari. Iseäranis süveneb ebaluse tunne pärast viibimist
Quijote kinnitab, Sancho enam ei usu. Oma mugavuse huvides õpib ta väiksemaid kavalusi, kuni 2. osa alguspoole, Tobososse jõudes, ta läheb välja seniolemata julgustükile - otsustab tüssata oma peremeest, väites nagu oleks Kurva Kuju Rüütli igatsetud südamedaam üks kolmest rohmakast talunaisest, kes neile vastu tulevad. Sancho mängib seega kaasa mängu, millesse on juba haaratud enamik tegelasi, kes don Quijote narrusi tunnevad. Nagu näitab saksa uurija Erich Auerbach, see on teose pöörangulisemaid stseene: kujutlus, mis don Quijotele peale sunnitakse, ei kattu tema omaga; kuna aga tegemist on don Quijote senise rändrüütlielu kõige otsustavama hetkega, vapustab tema kujutluse kokkulangematus Sancho valega teda nii põhjalikult, et kogu ülejäänud romaaniosa seiklustes saadab teda kahtluse kummitav vari. Iseäranis
(kaklusstseen Goethe ja Schilleri rinnakujude hävimisega jm.) või Mauruse enda vastu sihituid. Peatähtsus ei lasu ootamatult aga mitte neil (erandlik nähtus koolielu kirjeldavate teoste kohta), vaid Mauruse enese isiku kujutamise koomikal (vihastumis-, karistamis-, lepitamisstseenid). Ent needki ohtrad veidrused, mis koonduvad selle peakuju ümber, pole olulised niivõrd autonoomseid situatsioone tekitavate naljadena kui karaktri narrusi toonitavate abivõtetena. Muidugi saab neid vaadelda ka situatsioonikoomika kannalt ja siis on nad koondatavad Kant-Lipps'i valemi alla, kus nad toonitavad direktori-autoriteedi ja -auväärsuse lakkamatut virildumist naeruväärseks ja tühiseks, mõttetuks ja segaseks tuulamiseks (,,üleva lahendumine tühiseks"). ,,Tõe ja õiguse" II-s osas kohtame aga täies hiilguses üht võtet, mis Tammsaarele juba ta varasemas loomingus näib olevat üpris meeldi-
Omaaegses Eesti Vabariigis praegust nelja maakonda polnud, ehk siis ka nelja maakonna ajakirjandust: Jõgevamaa, Põlvamaa, Raplamaa ja Hiiumaa. Või teine näide 1952-53 aastal, lühikest aega, olid ka Eestis oblastid. Kolm oblastit Tallinna, Tartu ja Pärnu oblast. Püsisid nad kolmandik aastat, sest see oli absurdne kopeerida nii väikeses vabariigis suurte haldussüssteemi. Terve meie vabariik on väiksem kui Vene Föderatsiooni enamik oblasteid, ent selliseid narrusi tol ajal tehti, kõike püüdi ühe vitsaga lüüa. See mõjutas lehtede ilmumissagedust enamik oblastilehti ilmus 5 korda nädalas, "Edasil" võttis kaua aega sõdimist, et tagasi saada neljapäevane leht. Maakonnalehena ilmus 6 korda nädalas, alles 1966 õnnestus see üks number tagasi saada. Põhimõtted kujundasid tõepoolest süsteemi, see polnud mingi lihtne asi. 1.3 Hierarhiline süsteem Keskel kohal olid ainupartei (Kompartei) väljaanded, seda toetasid teiste
Tõnäliselt halvasid üalpidamismurert, millest Bornhöe kogu elu ei vabanenud, ning hilisem kuiv kutsetö o kohtus aja jooksul mitmekügse ja andeka isiksuse kunstilised huvid. Bornhöe loomingu peamiseks eesmägiks oli võtlus balti aadli vastu, selle kõval kodanliku ladviku kokkuleplikkuse ja rahvusliku reetlikkiise kaudnp hukkamõstmine. Kuid sellega ta piirduski. Kirjanik kajastas oma teostes kül objektiivselt mõingaid kodanliku üiskonna narrusi ja negatiivseid jooni, kuid nende igakügse paljastamiseni ta ei jõdnud. Sisemine ideelis-loominguline kriis on üna ilmne just tema kaasaja-aineliste jutustuste juures. Vahepeal oli üiskondlikus elus toimunud muutuste alusel ka kirjanduses toimunud otsustav murrang. Kolm aastat päast «Vüst Gabrieli» ihnus VfTSe «Kümale maale», milles sotsialistliku õetusega, tutvunud autor nätas teravaid, lepitamatuid vastuolusid juba kaasaegses eesti küaüiskonnas endas
232 «Mis see on?» «See anti mulle selle eest, et ma hästi õppisin.» Ta käristas pildi puruks ja ütles: «Minult saad midagi paremat, saad piitsa.» Ta istus natuke aega urisedes ja torisedes ning lisas siis: «Oled sina aga vänge keigar! Voodi, ja voodiriided, ja peegel, ja vaibatükk põrandal, -- aga su lihane isa peab parkalihoovis sigadega magama. Ma pole iial näinud . sihukest poega. Tõesõna, ma nahutan sust hea hulga narrusi välja, enne kui sa asjast arugi saad, .Su tempudel pole ju otsa ega äärt. Räägitakse, sa oled rikas. Eeh? On's nii?» «Valejutt, muud midagi.» «Kuule, vali oma sõnu. Mu kannatus on otsakorral, nii et ära lora. Olen juba kaks päeva linnas ja muud ei kuulegi, kui aina seda, et sina oled .rikas. Kuulsin seda juba kaugel mööda jõge allpool. Seepärast ma tulingi. Homme annad raha mulle. Mul on seda vaja.» «Mul pole mingit raha.» «Vale. Raha on kohtunik Thatcheri käes
annaabi.ee 
