tõlkeid, kommentaare, kirju, moraalifilosoofilisi esseid (,,Kõnekäänud"), satiirilisi dialooge (,,Usalduslikud kõnelused") Erasmuse sõnutsi sünnitab narrus riike, narruse toel püsivad võimud, ametnikud, usk, nõukogud ja kohtud ja inimlik elu ei olegi üldse midagi muud kui narrimäng. Vaimukalt näitab ta narruse mitmepalgelisust ka see, mida tavaliselt peetakse tarkuseks, võib teatud olukordades narruseks osutuda. Narruse, inimelu alalise saatja kujutamine võimaldab välja naerda pedantsust, valetamist, edvistamist, fanatismi ja dogmatismi (dogmatism dogmadel põhinev mõtteviis; dogma püsiv õpetuslause). ,,Narruse kiitus" See väike raamat ütleb alguses, et inimsugu on olemas tänu narrusele. Sest milline mõistlik mees maksaks muidu hetkelise naudingu eest eluaegse monogaamiaga (ainuabielu)
Erasmus: tollase aja Euroopa kuulsaim humanist, oli saanud tuntuks katoliku kiriku rikutuse ja ülemääraste rituaalide julge kriitikuna. Nagu suurem osa humaniste, kirjutas peamiselt ladina keeles. Kristlik humanist. Suur vaimne autoriteet, Karl V nimetas ta oma nõuandjaks, oli kirjavahetuses paavstidega. „Narruse kiitus“ – sai tõukeid hiliskeskaja narrikirjandusest. Satiir. See, mida tavaliselt tarkuseks peetakse, võib sõltuvalt ajast ja olukorrast hoopis narruseks muutuda. Filosoofiline satiir, mis lähtub elu lõputust muutuvusest ja uuenemisest. Tähtsal kohal tema teostes on militaristliku fanatismi ja türannia kriitika. More: Erasmuse sõber, mõttekaaslane. „Utoopia“ – ladina keeles, sõna tuletas kreeka keelest. Utoopiate autorid ei arvanud, et kõik nende ideed võiksid kunagi tulevikus teostuda. Montaigne: uusaegse Prantsusmaa esimene silmapaistev filosoof. Termin essee võeti kasutusele alates tema „Esseedest“. Vabas vormis arutlus
maailma; hing on surematu; teispoolsuses ootab meid karistus või tasu maapealsete tegude eest; on olemas jumalik plaan kogu maailma jaoks. Kui natuke mõtiskleda, ei ole need neli täiesti piiravad. Aga kaval tuleb sellisel juhul olla oma uskumistes. Haridus on suurima au sees, samal ajal on orjapidamine täiesti õigustatud. Surmanuhtlus puudub, küll aga ootab kurjategijaid sunnitöö. Väärismetallide kandmist peetakse lapsikuks ja uhkete riiete kandmist narruseks. Välismaailma kultuuri ja keeli ja külalisi võetakse vastu suure huviga - juhul, kui neil on jagada midagi kohalikke harivat. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et Utoopia ühiskonnas on nii head kui halba ja kui selline saar kusagil olemas oleks, kuuluks ta maailmaaia kirevaimate taimede hulka - kuigi valgete õitega -, aga kas selline rangelt mõistuse poolt valitsetud rõõmuga igapäevaselt kohustustele pühenduvate ja naudingut ja hedonismi mitte tsikapenegi igatsevate
· Ei, põhjendad ja ütled veel kord ei · Katkise plaadi tehnia näiteks kui tulevad need tolmuimeja mehed korrutad. Ei põhjendagi. Põhjendused lükkavad hoopis sae käima. · Peegeldamine annad nagu sooja käepigistuse 20/80 Tuleks analüüdida, mis meie aja ära sööb. Milline on sinu kontroll ajaraiskaja üle. 80 ei saa välja lülitada, aga sellele ei pea nii suurt tähelepanu pöörata Tuleb tunnetada, kust maalt on see mõistlik ja kust maalt see muutub narruseks. Prioriteedid muutuvad elus. See, mis ühel hetkel tundud vältimatult oluline, see muutub teisejärguliseks, aga lahe on ka see, et me saame ise midagi teha. Need on meie valikud elus. Tööl on kindlasti ajaraiskajad koosoelkud. Oskus neid blokkida. Stress ei saagi ennast käima, miski on sind nii üles kütnud, et ei suuda keskenduda. Ajaraiskajad, mida ei märkagi Otsustusvõimetus siia juurde käib ka julgus üldse midagi proovida. Elad omas tempos, aeg kulub.
sisult võdlemisi läedased --on kesksel köal aadli narruseni ulatuva seisusliku uhkuse ja rahvusliku übuse paljastamine, millega kirjanik jäkas oma ajalooliste jutustuste võtlevat suunda. Omapäases satifrilises laadis kirjutatud teos on «Tallinna narrid ja narrikesed» (1892). Siin kujutab Bornhöe mitmesuguseid vana Massiüiskonna tingimustes veidruseni virildunud tü upe, kes on tüised, käutud ja naeruvä arsed, olgu nende narruseks siis kuulsus, raha võ armastus. Eriti teravalt on Bornhöe oma satiiris väja naernud kodanluse alusetut kul-tuuriupsakust ja «eesti suurvaimude» väjahaudu-mise maaniat; eelkõge on Bornhöe halastamatult karikeerinud tolle ajajägu rohkearvuliste epigoonlike sulesorkijate andetust ja harimatust, rumalüeolevat suhtumist rahvasse ja üdse madalat vaimset tasapinda «kirjanik» Salomon Vesipruuli halenaljakas kujus. Juba kangelase nimigi on paljuülev, väem ilmekas
annaabi.ee 
