Kujutas end ette rüütlina, kes püüdis kaitsta kõike ja kõiki kurjade jõudude eest. Kõik vägiteod, mida ta tegi, olid mingil määral pühendatud Dulcineale. Näiteks, kui ta vabastas galeeriorjad, tahtis ta, et nad läheksid räägiksid Dulcineale, mida mees tema pärast kõike korda saadab. Peale selle oli mees veel vaeste ja nõrkade kaitsja. Don Quijotet tembeldati hulluks ja naerdi tema rumaluste üle, kuigi tegelikkuses don Quijote käituski narrilt rüütliromaanide pärast, mida ta lugenud oli. Mõlemad raamatud kujutavad erinevat liiki kangelaslikust – kas siis kättemaks või daamikultus. Minu arvates mõlemad tegelased näitavad küll välja oma kangelaslikkust mingil määral, kuid nad pole mingid kangelased. Võib olla on asi selles, et ühe raamatu olen läbi lugenud ja teise mitte ja seetõttu pole väga don Quijotest aru saanud, kuid võiksin öelda, et Hamlet jääb mu jaoks kangelaslikumaks kui don Quijote
venna naasmist; kuningana ta hea polnud leedi Rowena imeilus naine, Cedricu sugulane, abielludes Athelstane'iga oleks ta taastanud saksi dünastia, mida Cedric soovis, seetõttu oli ka abielule Ivanhoega vastu 3. Sisukokkuvõte: Teos algab sellega, et Brian de Bois-Guilbert ja Maurice de Bracy on teel rüütliturniirile, kuid vajavad enne seda kohta, kus peatuda. Seega küsivad abi teel kohatud seakarjuselt Gurthilt ning narrilt Wambalt, kes neid üritavad Cedricu lossini juhatada, kuid on tee suhtes veidi eksinud, seega lõplikult viis neid sinna üksik käija (tegelikult Ivanhoe, kes tundis teed hästi, Cedric oli ta isa, kes ta päranduseta kunagi ära oli saatnud). Saabub söömaaaeg, kus kohal on ka Cedric ning imeilus leedi Rowena (Cedricu sugulane, kuid talle tütre eest), kes Maurice de Bracy'le silma hakkab. Lossist otsib
Aga, et nii-öelda Hüpikkonna mõistust tööle panna, käskis kuningas juua tal peekri veini. Kuigi kuningas teadis et Hüpikkonn ei kannata veini ja muutub sellest imelikuks. Ikkagi jõi Hüpikkonn vastu tahtmist ära veinipeekri. Kuningas käskis tal juua ka teise kuid tema eest astus välja Trippetta. Kuningas muidugi oli haavatud vastuhakkamisest ja lõi kääbusest naist kuid Hüpikkonn siiski pääses teise veinipeekri joomisest. Kuningas küsis uuesti narrilt mida teha karnevali jaoks. Hüpikonn pakkus välja metsikud orangutangid, kes on üksteise külge ringjalt ühendatud ja ilmuvad ehmatusena välja just keskööl. Orangutangideks moondusid mehed aga tõrvaga ja linatükikestega kaetult. Südaööl jooksid orangutangid saali ehmatades kõiki külalisi just nii nagu kuningas oli tahtnud. Kuid Hüpikkonnal oli plaan millest kuningas midagi ei teadnud. Ta riputas kavalusega laelühtri konksu külge kõik 8 meest ja pani nad põlema
Hamlet teeskleb hullu, kuid Don Quijote on seda tõepoolest (kui ta rüütliromaanide peale mõtleb) Huvitav on nende kahe teose põhjal ka see, et mõlemas romaanis hakkab tegevust juhtima nähtamatu tegelane. ,,Hamleti" puhul tema isa vaim ja ,,Don Quijotes" tema südamedaam Dulcinea. Muul ajal on ta elutark, teravmeelne ja avara mõtlemisega. Ta oskab naerda aeg-ajalt näiteks oma kaaslase Sancho Panza või teiste üle. Don Quijote märkab väga suure osa ajast, kui teised inimesed narrilt käituvad.. ennast aga mitte. Teda võib tinglikult nimetada targaks hulluks ja selle suurepärases väljamängimises avaldub ka Cervantese geniaalsus. On hetki, mil ta naerab oma peategelase välja ja on hetki, mil tunneb kaasa talle. Cervantes naerab Don Quijote üle, kui ta kujutab endale ette igasuguseid seiklusi ja muudab need palju põnevamaks kui nad tegelikult on. Kaasa tunneb ta eriti just romaani teises osas, kui aadlikud tema üle naeravad ja tema neid pahaaimamatult usub
Rästikud teoses minu jaoks tunduvat esindamast vabariiklasi, arvamus põhineb järgmise Rästikute suhutmise komenteerimesel Leemeti poolt „ Oma arust tundsid nad metsa läbi ja lõhki ning teadisd, kes seal elab ning kes mitte. Nad ei takistanud inimestel hiies käimist ja ohvrite toomist, ehki see oli nende arvates täiesti mõttetu. Rästikud ei sekkunud kunagi võõrastesse asjadesse, nii kaua kui see otseselt neid ei puudutanud. Nende arvates oli igaühel õigus elada just nii narrilt, nagu ta soovis.“(lk63) Kõik loomad on võimalikult erinevad Läänemere põlisrahvad sümboolselt. Siilid ristirüütlit, karud näiteks leedukas, ussid kas Soomlased või vadjalased. Ussid on vanans folklooris rahva kaitsjad. Ülgas- rumaluse ja kergeuskulikuse kehastus Leemet- Mahajäänute, aja hammasrattatste vahele jäänute sümbol. Kastraadid- Kõige ustavad võõra võimu jüngerid, nii mainpuleeritud, et enda iskilku
annaabi.ee 
