Kahel esimesel korral pannakse tanu viltu pähe ja mõrsja raputab selle maha. Tanutamise ajal peab noorik nutma, et mitte nutta hilisemas eas. Tanutamise asemel võib mängida pruudipärja mängu. Mirtidest või loorberitest pruudipärg mängitakse maha, selle uuest omanikust saab järgmine pruut. Pruudipärja asemel on maha mängitud ka peiu müts. Tanutamisele järgneb põlletamine. Põlle etteseadja ehk põlletaja on peiupoiss, põll seatakse ette naljatuste saatel. Peale mitmeid katsetusi leitakse põlle õige koht ja seoti noorikule ette. Põlletamisega on ka põllelappimine, mille algatab pruudivend. Pruudivend peab kurtma, et peigmees on ostnud katkise põlle ja ta kutsub pulmalisi põlle lappima. Põlle lapitakse rahaga. Esimese mündi heidab peig, järgnevad peiupoisid ja teised pulmalised. Pruudi vend näitab piitsavarrega: siin on auk! Peiu poisid tõid pulmalisi ükshaaval põlle lappima, vastu hakkajad
tegelased või kindlate omadustega tegelased Francois Villon - Pr. luuletaja, aga mitte renessanssiajastu ideedega. Tema luulet iseloomustab individuaalsus, surmateema ja surmatantsule lähedane meeleolu (surma ees on kõik võrdsed), Teosed: "Värsid" ehk "Väike Testament" - luuletaja kujutab ennast surmaminejana, kes oma "testamendis" pärandab ükshaaval oma asju nii sõpradele kui vaenlastele. Kõik see käib saaja pihta suunatud naljatuste, pilgete, iroonia ja satiiri saatel. "Suur Testament" - Villoni peateos, kus ta samuti humoorikalt ja sarkastiliselt pärandab oma raamatud, surnukeha, hinge jne. RENESSANSI KIRJANDUS (lk. 71) renessanss - (uuestisünd) keskajale järgnev, antiigist ja loodusest tiivustatud vaimuliikumine eelkõige Lääne- Euroopas 14.-16. saj. Algas uusaeg. Inimese kui isiksuse vabanemine keskaegsetest kirikudogmadest, piirangutest ja seisuslikest kammitsatest
Tanutamisele järgnes põlletamine kombepärane põlle etteseadmine. Põll oli kohustusliku riietusesemena abielulise tunnuseks. Selle kombe sisu ja ka funktsioon vastab tanutamisele ning on viimasega seotud. Ometi pole põlletamine pulmatseremoonia tingimatu osa ega ole ka ülemaailmselt levinud. Kohati seda kommet ei peetud (näiteks Tartumaal). Põlle etteseadjaks oli tavaliselt pruudivend, aga ka peiupoiss või vanem naisterahvas. Põlle ettesidumine toimus mitmete naljatuste saatel: esiteks sobitati põlle ümber kaela, siis ümber jalgade ja mujale. Alles pärast mitmekordseid katseid leiti õige põllekoht. Põlletamisega oli vahetult seotud põllelappimine, üks paljudest rahakorjamise viisidest. Rahakorjamist juhtis pruudivend (harva ka peig), kes ütles põlle katki olevat ja kutsus pulmalisi põlle paikama auku rahaga kinni katma. Esimesena viskas raha põlle sisse peigmees, siis peiupoisid ja muud pulmalised, ka vanemad. Pruudivend
Euroopasse kaa. · Tema luule paistab silma individuaalsusega moodsa prantsuse luule eelkäija. · Madalast klassist, pääses õppima Pariisi ülikooli. Värvikas kriminaalne-boheemlaslik elukäik, pääses üle noatera surmaotsuse täide viimisest vanglas. · 2 luuletsüklit: ,,Värsid" ehk ,,Väike testament" ja ,,Suur testament". Ta kujutab end surmaminejana ja pärandab asju; kõike seda läbi naljatuste ja pilke. · Villoni pihtimuslikku luulet ühendab surmateema ja surmatantsule lähedane meeleolu. Samas mahlakad kontrastid, grotesk, isiklikkus, konreetsus (olmeliste ja anatoomiliste detailide rohkus) · Eneseiroonia + ahastus + nukrad toonid + naljatlevus. · Elu ülekohtu vastu protestiv, mitmetooniline, surma ees naerev ja nuttev. 5. Renessansi ajaloolis-kultuuriline taust. Renessansi kirjanduse põhinähtused.
1452 sai magistriks. Ülikooli päevil oli boheemlane (jõi, kakles, laaberdas). Lõi kogemata preestri maha, lahkus Pariisist, kuid tuli tagasi. Seejärel jäi murdvargusega vahele. 1457 võitis luulevõistlusel esikoha. Mõisteti surma, kuid sai armu. "Värsid e Väike Testament" 1456 40 stantsi, mida ühendab pärandamise motiiv (luuletaja kujutab ennast surmaminejana, kes oma "testamendis" jätab "päranduse" nii sõpradele kui vaenlastele), mis käib naeru, naljatuste ja pilke saatel. Peateosex on "Suur testament" jätkub sama poeetiline võte, hõlmab ka rea muudes vormides luuletusi, millest kuulsaimad on ballaadid. Villoni pihtimuslikku luulet ühendab surma teema ja surmatantsule lähedane meeleolu. Vaatab parastavalt maise elu kaduvust, kasutab rõhutatud kontraste. "Ballaad kadedaist keeltest", "Epitaaf", "Rondoo",
annaabi.ee 
