Juhan Liivi luule Sügise päike Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind. Külm Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... Pikne Raske, palav õhk hingekitsikus , väike pilveke eemal taeva all. /.../ Äkki raksatab. Vihma kallatab, tulekirev välk läigib metsa pääl. Järv
--- Oh kanarbik, oh lilleke, Nii kõle, kõle sügise! Nii väsinud, nii kurb on meel, Sa pehmelt, õrnalt õitsed veel, Oh lilleke! Oh kanarbik, oh lilleke, Mind kurbus rõhub rängasti: sääl arm, sääl surm, sääl sügise- su silm nii tavasinine- oh lilleke! (,,Oh kanarbik, oh lilleke") Talv Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik... Koit idas veripunane... ("Külm") --- Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd.
Nüüd miski kui kraabiks ja iniseks vist koerad on ahelast lahti. Nüüd luuraks kui tahmased silmad leest, nüüd keegi kui sädemeid puhuks. Ta tuleb! Sa palveta minu eest, oh palveta igaks juhuks! Kas kuuled, kuis vaenlase vastu ööd all helvetis paugutab lokku? Mu päevade aken on puruks lööd ja kardin ei ulata kokku. Ta läheneb. Rinnakul sahiseb liiv, õhk tiniseb kannust tärast... Oh kustuta tuli, löö uksele riiv, oh peida mind Kristuse pärast! Trepp naksub, ta hobused trambivad teel, ma endas ta hingust ju tajun. Oh suudle mind, suudle mind, suudle mind veel! Oh aita ja hoia! Ma vajun! Luuletus ,,Hirm" on kirjutatud 1940. aastal. Maailmas oli siis poliitiliselt väga keeruline aeg, sest alanud oli just teine maailmasõda ning Eesti ala oli okupeerinud NSV Liit. Luuletuse meeleolu on ärev ja üsna hirmutav. Võbisev leek lambis, kraapimine, inisemine ja tundmatu lähenev ohtlik vaenlase sisendavad rahutust
Nüüd miski kui kraabiks ja iniseks vist koerad on ahelast lahti. Nüüd luuraks kui tahmased silmad leest, nüüd keegi kui sädemeid puhuks. Ta tuleb! Sa palveta minu eest, oh palveta igaks juhuks! Kas kuuled, kuis vaenlase vastu ööd all helvetis paugutab lokku? Mu päevade aken on puruks lööd ja kardin ei ulata kokku. Ta läheneb. Rinnakul sahiseb liiv, õhk tiniseb kannust tärast... Oh kustuta tuli, löö uksele riiv, oh peida mind Kristuse pärast! Trepp naksub, ta hobused trambivad teel, ma endas ta hingust ju tajun. Oh suudle mind, suudle mind, suudle mind veel! Oh aita ja hoia! Ma vajun! Luuletus „Hirm” on kirjutatud 1940. aastal. Maailmas oli siis poliitiliselt väga keeruline aeg, sest alanud oli just teine maailmasõda ning Eesti ala oli okupeerinud NSV Liit. Luuletuse meeleolu on ärev ja üsna hirmutav. Võbisev leek lambis, kraapimine, inisemine ja tundmatu lähenev ohtlik vaenlase sisendavad rahutust
,,Talv"-Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Nendesse luuletustesse on põimitud ka luuletaja enese hingeelu seoses rahuliku või tormitseva loodusega. Eriti elavalt on kirjanik kirjeldanud loomade, iseäranis lindude kannatusi talvel. Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab,
2.1.4. Talv Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Nendesse luuletustesse on põimitud ka luuletaja enese hingeelu seoses rahuliku või tormitseva loodusega. Eriti elavalt on kirjanik kirjeldanud loomade, iseäranis lindude kannatusi talvel. Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab, mets härmatises surnuvaik...
Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Nendesse luuletustesse on põimitud ka luuletaja enese hingeelu seoses rahuliku või tormitseva loodusega. Eriti elavalt on kirjanik kirjeldanud loomade, iseäranis lindude kannatusi talvel. Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab,
TALV Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Nendesse luuletustesse on põimitud ka luuletaja enese hingeelu seoses rahuliku või tormitseva loodusega. Eriti elavalt on kirjanik kirjeldanud loomade, iseäranis lindude kannatusi talvel. Külm Tuisk Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Need lumelained väljal, Õhk kristallisid piserdab, nad on nii armsad, hääd, koit idas veripunane... kui süda on tusas ja palav, Lehk põhjast tuleleil on see! nad jahutavad pääd. Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad Ja põhjatuul on nii lahe, ja päiksetõusu ootavad. nii lahedaks läheb pää;
2.1.4. Talv Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Nendesse luuletustesse on põimitud ka luuletaja enese hingeelu seoses rahuliku või tormitseva loodusega. Eriti elavalt on kirjanik kirjeldanud loomade, iseäranis lindude kannatusi talvel. Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab,
2.1.4. Talv Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Nendesse luuletustesse on põimitud ka luuletaja enese hingeelu seoses rahuliku või tormitseva loodusega. Eriti elavalt on kirjanik kirjeldanud loomade, iseäranis lindude kannatusi talvel. Mänd praksateleb külma käes, kuusk naksub, unes väriseb... Õhk kristallisid piserdab, koit idas veripunane... Lehk põhjast – tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab! Hunt, põder, metskits ägavad ja päiksetõusu ootavad. Kord-korralt külm, ta plaksatab,
annaabi.ee 
