Kuis kassi minnu õks imestämä pandva Kuis ma augusti kuun villä kuivatasin nakas mul ikäv. Ma küsse esa käest , et kas ma või hoopis kallu püüdma minna. Minnu lubatigi . Võtso õngõ ja lätsi järve mano püüdma. Kass tull kah mukka üten. Nii mi sõs ollimgi katõkõisto sääl. Ma püüdse mitu väikut kalla. Kass ainult kai noid . Ja sõs äkki sai üte suurõ puraka kätte. Mis tegi kass? Tä hüppas õkva õngõ otsa ja võts kala. Muidugi vei tä kala minemä ja sei ärh. ,,Nii om elun kah , et aig-aolt tulõ kräki,kes võt sult ar kõgõ paremba pala"
A vili kasvi illos. Rükkä oll jo tükk aigu pestü, et siimnevillä saiaq. Kats miist tulli müüdä tiid. Kolla ja Volli. Mõlõmba noorõmbapuulsõ taluperemiihi poja. Eeläõdagune simman kõrvalküläh andsõ tunda. Pääq olli olgõ pääl ilmadu rassõq ja suuh olli vist kassiq kusõl käünü. Möldre veski paisu alt juudu vesi oll lämmi ja es taha sukugi pääd ravitsõda. Volli löüdse, et ei avita siin miski, piät koskilt pääparandust saama. Poolõ versta päält nakas Kribu talu paistma. Peremiis oll vahtsõ vankriratta aidakaartõ veere alla tahenõma säädnü. Tii vei Kribu aida takast müüdä ja ku untsandsgu aidaga kohaguti saiva, läts Kolla haigõn pään palama tulõkõnõ. Ega Kribu peremehel kotun õks viina ei olõ ja kitsivõitu ka tõõnõ, sis ei lääq küsümägi. Võtami paremb vankriratta üten. Ratta ruttu kangli alla ja viil rutõmbale mõtsa varju. Kribu peremehel katõraudnõ, kes tuud tiid, mis saa, ku näge
Vinnõ väe oll vägeä` Suurõmp hulk jäi saksa oräs, Meist sai vilets Vinne viir. Visati meid ütte viirde, Tõisto viirde tõugati- Sääl meid surbi Säksa rüütli, Vinne vürtsi vindsodi. Küll oll' rassõ ello ellä Püha esä Maarjamaal, Küll oll' rassõ koto tetä Katõ ilma veere pääl. Siski esä-esä kombõ Jõudsõ hoita alalõ. Uma keele ,valgõ rõiva, Uma hüa süame. Kui mi jäll' sis kokku tulli Ummi vanno laulõga, ar sis veli vele tundsõ, sugu nakas selgümä. Õt mi latsõ sammu pitä' jovvasi õks tõisiga, õt saas' valgõt päivä nätä' tulõvikuh Setomaa nõsta üles uma lipu, käüsekange kirivä, tüllütulijalõ paku mõrro seto sibulat. Kui no jälki uma Peko Om Seto riigih kuningas, Küll sis varsti vahtsõst nakas Setomaa kõik häitsemä! 8 Sootskad ja aasta, mil nad sellesse ametisse(taas) valiti: 1. Vello Anipai (1994) 2. Paul Hagu (1995) 3. Paul Hagu (1996) 4
rahvanaljandid I (Tartu, 1941, lk. 201) 2. AT 1960G + 1889K? + 1875? Üitskõrd olli üits tubli vanamiis, siis tiis kõik asja ja mõist kõik tüü tetä. Üitskõrd tei ta endäle vitsust vankre, meska ta viimate taivade sõit. Pilvist läbi minnen olli ta üte ratta ärä kaotanu ja jäi selleperäst üten oma vankrega pilve pääle saisma. Edimält olli küll mehel õkva imu pilve päält alla kaeda, mes inimese maa pääl konnegi kotal teivä, a viimäte läits onte igäväs ja nakas maha tahtma. Nüid viil näi ta, et mahasaamine es oleki enämb nii 14 kerge kui ülesminek, sest vankrel puudusi üits ratas ja vai sis pilve pääl vitsu kasvab, et asemele oles võinu tetä. Olli mehel õige pääkäänmist. Õnnes nakas üits talumiis kaaru tuulutama, sest sügisine aig olli. Tuul ai kaara liple kõik üles pilve pääle. Nüid tulli mehel ää nõu: ta nakas neist keist tegemä
keltsanolgid olevat keskmised avid ning arvatavalt hallid jõekalad. Kahesuguseid haugisid teati ka LõunaEestis: Haug koeb igal ajal, kui järv kinni ja veere lahti. Haugi on kaks liiki. Üks on jäähaug, teine konnahaug. Jäähaug on pikk ja peenike, konnahaug on lühike ja jäme, tumedam. Teaduse andmed nende nn ökoloogiliste vormide olemasolu Eesti vetes siiski ei kinnita. Kudemisaja amplituudi märgib teade Räpinast: Haug nakas kudema küünlapäeval ja kudes jaanipäevani. Märgitud on veel ambrusepäeva ~ andrusõpäeva (4. aprill): Andrusõpääväl haug ujumõ (Karula). Selle vähetuntud tähtpäeva kohta muid teateid polegi. Nimetus ristipäevahaug on fikseeritud Torist, ehkki ristipäev ehk taevaminemispüha pole liikuva pühana kudemisaja dateerimiseks kuigi sobiv. Kalandusealastesse trükistesse on rahvapärase kalendaariumi interpreteerimisel sattunud eksitavat. Ülaltoodud teates, et
Ei `julgu ämp tõisi `o·smagi minnä ja ei saa kätte sis. Ku vahel suure ikuga `tulli ainaliste manu, sis `tulli `jälle kas esä vai vai `keski, kes `tulli sis jälle appi näid mõtst `välä ajama. Säidse suvve käisi karjan ja ainult kaits kõrd olli tolle aa si(h)en nii veidike magama jäänü, et lehmä olliva `lännüvä. Nii et sis sai ka kohe, `õkva tõnõkõrd sai `jaole. Üte marja- vai seenenaise kes säält `müüdä lätsi(vä), peni nakas `aukma, nii `virgu kohe üless ja `õkva lehmä parasjagu `lätsivä. Ja tõnõkõrd olliva lina veeren. `Säitsmä suve si(h)en kaits kõrd `olli mul veidikese `kurja. Aga niivõrd veidi, es saa pahandada suguki. 12 6.2 Otepää murdeteksti tõlge Karjapõlv Hommikune ülestõusmine, no see ikka oli küll üks kius ja rist. Aga kus sa pääsesid, muudkui pidid aga tõusma
annaabi.ee 
