Retsensioon "Varamu" Tegemist on näitusega Eesti Kunstimuuseumis KUMU. See on püsiväljapanek. Eesti kunsti klassika 17. Sajandi algusest Teise maailmasõja lõpuni. Näitusel saab näha nii Eesti Kunstnikkude Rühma ,,Pallase" koolkonna kui ka teiste eesti kunstnike teoseid. Pallas oli algselt kunstnike ja kirjanike, hiljem peamiselt kujutavate kunstnike ühing Tartus (1918-1940). Ühigu eesmärgiks oli levitada ja tutvustada kunsti.
Retsensioon Käisin vaatamas Maris Ojasuu fotonäitust Ajamajas, mis on avatud 28. septembrist kuni 15. detsembrini. Näituse autorile on fotograafia nii töö kui ka hobi. Tööd olid jaotatud kolmeks, igal korrusel erinev teema. Esimene korrus oli pühendatud balletile, teine maastikule ning kolmas portreedele. Pildistamisel oli kasutatud erinevaid "tehnikaid", näiteks ava liiga kaua lahti hoitud, säri liiga madalale sätitud jms. Esines ka fotomanipulatsioone. Balletti kujutavad fotod olid kõik sarnased: alasäris (tumedad), ühes kohas tehtud ning sarnase miljööga. Ühel fotol oli veel ka kokku pandud mitu võtet ning kujutas nelja ühesugust baleriini kõrvuti erinevates asendites. Tulemuseks oli väga omapärane töö. Oli esindatud ka üks liiga kauaks lahti jäetud avaga foto. Sellel oli pildil olev baleriin võtte hetkel paigast nihkunud ning paistis seepärast väga suurel kiirusel liikuvat. See töö mulle väga muljet e
Retsensioon Käisin kolmel erineval kunstinäitusel. Esimesena Raul meele näitusel “Dialoogid Lõpmatusega”, kus eksponaadid jäid meelde enda originaalsuse ning sõnapuslede poolest. Teisena näitusel “Surm ja Ilu”, mis oli tervenisti gooti stiilis ning oli meeldejääv enda õõvastava ning ilusa koosluse pärast. Kolmandana külastasin Kadriosu lossi näitust, mis oli Madalmaade maalikunsti teemaline. Maalid olid pigem suuremõõtmelised ning lähemal uurimisel ka tähelepanuväärselt detailirohked nagu tol ajal kombeks oli. Kõige rohkem oli mulle meeltmööda näitus “Surm ja Ilu”. Klassikalisele ilumõistele heidetakse ette idealiseerivat käsitlust – leitakse, et “ilu” on tänapäevase tegelikkusega toimetulemiseks liiga piiratud mõiste. “Ilusa” asemel on kasutusel mõiste “huvitav”, mis võimaldab näha ilu ka ebatavalises ja inetus. Inimesed igatsevad põnevust enam kui ilu – selle põhjust nähakse kaa
Retsensioon Käisin18. veebruaril Saaremaa Kunstistuudio galeriis vaatamas Anu Hindi näitust, kus autor eksponeeris oma valmistatud moefotosid ja ehteid. Näitus kandis pealkirja "Aeg maha IV" ja see eksperimenteeris taaskasutuse teemal, pakkudes välja fotosid, mis iga järgneva näitusega on omandanud uue välimuse. Anu Hint on sündinud 8.novembril 1961.aastal. Praegu töötab ta disaini-ja õmblusstuudios AH disain ning on Viljandi Kultuuriakadeemias ja Avatud Akadeemias kompositsiooniõpeta- jaks. Moefotodel oli mustvalgelt kujutatud Anu Hindi enda disainitud riideid ,kõik väga soliidsed ja ilusad. Silma hakkas ka see, et iga foto peal oli riideid kandvatel naistel juuksed kinni ja puudusid kõrvarõngad. Kujundeid lõhkus aga fotode veega töötlemisel tekkinud faktuur, mis valikuliselt kustutas või rõhutas kujutletavat. Näiteks oli mõne foto peal veega kaotatud nägu, kujutatud piki või laiuti triibud jne. Mind hakkas kohe huvitama, et
Kunstiretsensioon Käisin vaatamas Ajamajas olevat näitust. See kestab 6. detsembrist 9. märtsini ning näituse autor on Lasse Juhani Alander, kes on sündinud 28. oktoobris 1950 aastal Soomes. Ta sündis suurde perre ning seetõttu läks tööle juba 14- aastasena. Ta hakkas maalima umbes 17-aastaselt, kuid liigne tagasihoidlikkus takistas teda siia maani isiklikku näitust korraldamast. Praegune näitus Ajamajas on tema esimene. Joonistamine on meeldinud talle nii kaua, kui ta ennast mäletab. Teda ajendab maalima sisemine vajadus ning oma töödes taotleb ta harmooniat ja ilu. Ta ei ole osalenud kunstikursitel, oma oskusi on ta iseseisvalt arendanud. Maalimisel tal suuri eeskujusid ei ole, kuid kunstiraamatute vahendusel on ta imetlenud ja analüüsinud erinevate kunstnike töid ning juba aastakümneid on ta maalimisega tegelenud. Pilte vaadates ja uurides ning Ajamajas jalutades võlusid maalid mind oma lihtsusega. Pildid jäid juba kaugelt
Näituse retsensioon Külastasin näitust ,,ISEOLEMISE TAHE. 90 aastat Eesti Vabariiki" Eesti Ajaloomuuseumis, mille kontseptsiooni autor on Mariann Raisma ja peakuraator Ivar Leimus. Näitus oli jagatud nelja teemablokki Võim ja valitsus, Vaimu jõud, Võitlus ja Vastupanu ning Hea elu. Eksponeeriti ohtralt fotosid, filmikaadreid, unikaalseid esemeid, audioklippe, ajaloolisi materjale ja interaktiivseid detaile. Esimesel silmapaistval fotol kujutati Vabadussõja ajal toimunud punase terrori ohvreid Rakveres. Nähes pilti, jäin ma mitmeks minutiks eksponeeritavat silmitsema. Foto oli väga liigutav, kuid samas ka õõvastav kõigepealt haarasid mu pilgu valge lume peal lebavad eestlased, kes olid punaste poolt teise ilma saadetud, seejärel märkasin ka ümber nende seisvaid ja leinavaid ellujäänuid. Jäädvustus tekitas minus väga segaseid ja erinevaid emotsioone. Esimeseks emotsiooniks oli viha, mis tekkis mõrvarite vastu, teiseks aga kurbus, mis tekkis kaastundest h
Retsensioon Käisin Kuressaare raegaleriis kunstinäitusel, mis kandis nime "Ruhnu kunstis". Näitus on avatud 17. septembrist 11. novembrini ning seal on esindatud palju tuntud Ruhnust pärit ning seda külastanud kunstnikke. Oma töödega esinesid Ernst Hermann Schlichting, Andrei Jegorov, Karl Burman sen., Peeter Rooslaid, Ernö Koch, Agaate Veeber, Andrus Johani, Eerik Haamer, Ernst Kollom, Olga Terri, Helgi Hirv, Lüüdia Vallimäe-Mark, Leila Pärtelpoeg, Virve Tolli, Henno Arrak, Gita Teearu, Ann Jõers, Uno Roosvalt ja Külliki Järvila. Tõid oli palju ning väga erinevate suuruste ja tehnikatega. Siiski jäid silma mõned eriti meeldejäävad tööd. Üheks lemmikuks oli Lüüdia Vallimäe-Marki õlimaal "Rand". See andis väga usutavalt ja elavalt edasi Ruhnu olustikku. Maalil oli sügavust ning tundus väga reaalne, olles siiski maaliline. Külastasin ka ise sellel suvel esmakordselt Ruhnu saart. Seal toimus iga-aastane Kuressaa
Kaasaegse kunsti näituse retsensioon Veetsime klassiga ühe toreda päeva, 24. Septembri 2013 Tallinnas ning külastasime sealseid erinevaid paiku, millest üheks oli Eesti Kunstimuuseum KUMU. Seal tutvustas giid meile uut mastaapset rahvusvahelist näituse saali, mille nimeks oli ,,Kriitika ja kriisid. Kunst Euroopas alates 1945". ,,Kriitika ja kriisid" vaatleb esimest korda tolleaegset kunsti ühtse tervikuna, liigitamata seda ideoloogiliselt, geograafiliselt ja poliitiliselt kaheks eraldi leeriks, Idaks ja Lääneks. Sellest näitusesaalist pidime valima ühe enim meeldinud teose ning andma sellele oma nägemuse ja arusaama. Mulle meeldis sealt kõige rohkem Antony Gormley töö "Kodu", mille ta valmistas 1984.aastal. Minu esmane reaktsioon teost nähes oli väga huvitav, kuna ma ei saanudki kohe alguses aru, mida see peaks endast kujutama ning sümboliseerima. See polnud tavapärane kunstiteos, kuna selle mõõtkava oli vale- inimene oli suurem kui maja. Kõigep
annaabi.ee 
10 punkti
~ 1 leht
67 laadimist
1 arvamus 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid