30 korda, Eesti Naine, Eesti Looduse, Horisondi ja Looming puhul 10-12 korda. Mõned 5 nõukogudeaegsed ajakirjad lõpetasid üldse ilmumise, näiteks Aja Pulss, Noorus ja Pikker (Kõuts ja Vihalemm, 2003). 2014. aastal oli Eesti Ajalehtede Liidu andmetel septembris kõige suuremate tiraažidega väljaanded Teleleht (38 500) ja seltskonnaajakiri Kroonika (36 400). Suurte tiraažidega olid veel Naisteleht (27 400), Imeline Ajalugu ( 26 200), Tiiu (24 000), Imeline Teadus (23 800) ja Naistelehe nipiraamat (23 000). Ülejäänud suuremate tiraažidega ajakirjad on toodud allolevas tabelis. Võrreldes 2014. aasta jaanuariga suuri muutuseid ei ole. Kroonika tiraaž jaanuaris oli 34 600, Telelehel 40 100, Naistelehel 25 950, Imeline Ajalool 28 300, Imelisel Teadusel 25 800, Tiiul 25 000 ja Naistelehe Nipiraamatul 22 000. Kroonika, Naistelehe ja Naistelehe Nipiraamatu tiraaž on tõusnud, samas kui üldine tendents tundub siiski olevat langus
ringkondades. Seal olid tema intiimsemateks sõpradeks Paul Bourget, aga ka Verlain, keda ta ei suutnud välja kannatada tema haiguse pärast, mis rikkus ta ilutunnet. · Aasta lõpul oli ta tagasi Londonis, kus hakkas sissetuleku saamiseks pidama loenguid ,,Ilusast majast" ja ,,Kunsti olemusest", millest saadud tulu pillas ta igale poole laiali. · 1884.aastal abiellus ta jõuka naisterahva Constance Lloydigia. · Sissetuleku puudusel hakkas ta naistelehe toimetajaks. Pärast seda hakkas tema loomingu viljakaim ajajärk. · Wilde armastas kirjutamise lõpetada nii-öelda ühe sõõmuga ja nii on tema teosed suhteliselt väikesed. · Pariisis lõi ta luuletuse ,,The Harlot's House" ja näidendi ,,The Duchess of Padua", mille ta lõik kindlale näitlejale, kes seda nõrgaks pidas ning näidend ise oli ka edutu. · Wilde muinasjutud on kogutud proosaraamatutesse ,,The Happy Prince" ja ,,A house of Pomegranats".
loenguid erinevatel teemadel. 1883. aastal läks ta kauemaks ajaks Pariisi, kus liikus kirjanduslikes ja kunstilistes ringkondades. Seal olid tema intiimsemateks sõpradeks Paul Bourget, aga ka Verlain, keda ta ei suutnud välja kannatada tema haiguse pärast, mis rikkus ta ilutunnet. Aasta lõpul oli ta tagasi Londonis, kus hakkas sissetuleku saamiseks pidama loenguid ,,Ilusast majast" ja ,,Kunsti olemusest", millest saadud tulu pillas ta igale poole laiali. Sissetuleku puudusel hakkas ta naistelehe toimetajaks. Pärast seda hakkas tema loomingu viljakaim ajajärk. 1890. aastal ilmus ,,Dorian Gray portree". Näidendid: ,,Lady Windermere's"(1892), ,,A Woman of no Importance" (1893), nendest alates algas Wilde hiilgeaeg, mis kestis 3 aastat. Wilde tunnistas näidendite nõrkust, kuid need tegid ometi inimestele nalja. Teoseid kirjutas ta vaid raha ja kuulsuse pärast. Wilde elu sisuks oli veel mõnutsemine ja maitsmine, sest selles peitus tema jaoks kogu õnn ja unistus
1883 lõpul oli uuesti Londonis. Sissetuleku muretsemiseks hakkas loenguid pidama, reisides kogu maal ringi. Tol ajal oli ta juba kui «estetismi apostel» üldiselt tuntud, sest oli elegantsena läbi Pariisi kõndinud, päevalill pika varre otsas käes. Kõigile ootamata abiellus ta 1884. a. Constance Lloydiga, võrdlemisi jõuka naisterahvaga, üüris endale terve maja ja seadis end seal mõnusasti sisse. Sissetulekute puudusel hakkab 18871889 naistelehe «The Woman's World» toimetajaks, kirjutades siin korsettidest, kübaratest, riietusest, õmbluskursustest jne. Peale naistelehe toimetamist algab W'i elus tema loomingu viljakaim ajajärk. Pariisis oli ta loonud luuletuse «The Harlot's House», näidendi «The Duchess of Padua», vähemate artiklite kõrval ilmusid tema esimesed proosaraamatud «The Happy Prince» (1888) ja «A House of Pomegranates» (1891), kuhu
ringkonnis. 1883 lõpul oli uuesti Londonis. Sissetuleku muretsemiseks hakkas loenguid pidama, reisides kogu maal ringi. Tol ajal oli ta juba kui «estetismi apostel» üldiselt tuntud, sest oli elegantsena läbi Pariisi kõndinud, päevalill pika varre otsas käes. Kõigile ootamata abiellus ta 1884. a. Constance Lloydiga, võrdlemisi jõuka naisterahvaga, üüris endale terve maja ja seadis end seal mõnusasti sisse. Sissetulekute puudusel hakkab 1887-1889 naistelehe «The Woman's World» toimetajaks, kirjutades siin korsettidest, kübaratest, riietusest, õmbluskursustest jne. Peale naistelehe toimetamist algab W'i elus tema loomingu viljakaim ajajärk. Pariisis oli ta loonud luuletuse «The Harlot's House», näidendi «The Duchess of Padua», vähemate artiklite kõrval ilmusid tema esimesed proosaraamatud «The Happy Prince» (1888) ja «A House of Pomegranates» (1891), kuhu kogutud tema muinasjutud; «Intentions» filosoofilis-kriitilised esseed,
annaabi.ee 
