asus metsa taga. Arvan, et tegelikult see lause tähendas palju enamat, nimelt seda, et Villul polnud väiksena võimalik Peipsit vaatama minna, sest nad elasid kitsikuses. Vanemana võis see peamiselt iseloomustada tema enda elu. Nimelt, oli Villule esmakordsest kohtumisest alates olnud sümpaatne mõisas elav Helene, kes oli aga Hugo mõrsja. Samuti oli Villul suureks takistuseks enda edasiarendamisel tema koht ühiskonnas, nimelt oli ta ju olnud vaid lihtne talupoeg. 2. Miks on raamatul naiiv-utopistlik idülliline lõpp? Kas see vastas tegelikkusele? Raamatul on naiiv-utopistlik idülliline lõpp, sest selline oli arvatavasti raamatu kirjutamise ajal Juhan Liivi nn. unistus et mõisahärrad oleksid suhtunud talupoegadesse inimlikumalt. Selline lõpp aga ei vastanud tegelikkusele, sest mõisas elavad aadlikud olid enamasti omakasupüüdlikud ja kui ka keegi oleks talupoegadesse nii suhtunud, nagu Hugo,
1911. a tähistas eesti üldsus "Kalevipoja" ilmumise 50-ndat juubelit. Sel juhul korraldati ka võistus eepose illutreerimiseks. See ärgtas eepose poole pöörduma ka Oskar Kallist. Ta seob teema tihedalt eesti muinasajaga, mille väliseks tunnuseks on rohke ornamendi, rahvariiete ja etnograafilise vanavara kasutamine. Tundub. Nagu kasvaks ja areneks O.Kallise Kalevipoeg koos oma loojaga. Kuia algul oli tegemist veel kohmetu ja kõhkleva olekuga noorukiga, keda on kujutatud mõneti naiiv-realistlikus laadis üsnagi rahumeelsete tegevuste juures (laulab, vestleb vendadega, laseb end kroonida), siis 1914.a. paiku näeme juba mehist meest, kellele enam sobivad jõulised, pingelised olukorrad (kannab laudu, avasatab allmaailma). Oskar kallise loomngu paremikku kuuluvad need maalid, kus üksikfiguur valitseb mõjukalt pildi pinda, koondades endasse kogu emotsonaalse jõu ja kus peategelast saatavd kujundid aitavad suurenadada maali ekspressiivust
Püüd ilu poole püsis tema lapsehinges ka hoolimata sellest, et tal jäigi kooliharidus saamata. Ta ütles, et ,,minu pintsel maalib iseenesest" - loomeiha oli Pirosmani jaoks loomulik. Ta hakkas maalimist õppima rändkunstnikelt, kes maalisid söögi- ja joogikohtade silte. Mõne aja pärast õnnestus tal avada dekoratiivkunstitöökoda, kuid mitmesugustel põhjustel ei toonud see kuigi palju sisse. Pealegi huvitas kunstnikku vaid maalikunst. Ta töötas ööd ja päevad läbi, luues naiiv-primitivistlikus maneeris trahterite, söögimajade, lõbustusasutuste silte, pilte linnaelanike elust, samuti maastikupilte, natüürmorte, pilte loomadest. Kõhule ja rahateenimisele Niko palju ei mõelnud. Thbilisi linnas, kus ta veetis suurema osa oma elust, öeldi Phirosmanasvili kohta, et ta hõljub pilvedes. Ta ise kinnitas, et ta näeb pühakuid... Ei ole teada, kas tema liigutusi suunasidki pühakud, kuid ilmalikus elus Pirosmanil edu ei olnud - ta suri 1918. aastal nälga ja
Aktiivse võitluse teele jõuavad aga Kaarli naine Salme ja nende poeg Arno, kellest saab partisan ja hiljem Punaarmee sõjamees. Romaanis ,,Kaks perekonda" astub Roht kindlalt välja kulakluse, fasislike okupantide ning nende käsilaste vastu. Tema siiras sümpaatia kuulub lihtsatele inimestele, kes asusid võitlema uue korra eest. Ent kirjaniku veendumused pole kristalliseerunud kunstipärastes kujundites, vaid avalduvad sageli deklaratiivsetes aruteludes, kohati naiiv-retoorilises jutlustamises. ,,Kahe perekonna" skemaatiline ja deklaratiivne jätk ,,Uue elu lävel" jäi trükis ilmumata. 14 R. Roht lastekirjanikuna Rohu lasteraamatud on välja kasvanud tema armastusest looduse ja loomade vastu. Tõuget on andnud W. Bonselsi noorsoojutustus ,,Mesilane Maaja", mille kirjanik tõlkis eesti keelde (1923). Peale isiklike tähelepanekute on Roht kasutanud vastavat erialast kirjandust, nagu A.E
võrdsete vahel. Lawrence Kohlberg võttis aluseks Piaget arutluse ning esitas 1968. aastal oma kuueastmelise arenguteooria. Esimesel astmel, kuhu laps jõuab umbes 3-aastaselt, otsustab ta väljastpoolt tuleva kiituse ja karistuse järgi, mis on hea ja mis paha, mis on lubatud ja mis keelatud. Kui ta jäetakse omaenda impulsside ja tahtmiste meelevalda (täiskasvanupoolne reageering puudub), on laps totaalses segaduses (vt ka Võgotski 3-aastase kriisi eespool). Teist astet nimetatakse naiiv-egoistlikuks. Sellel tasemel oleva lapse (aga ka täiskasvanu võib jääda sellele tasemele) otsustused lähtuvad kas omaenda või mõne lähedase inimese vajadustest ja huvidest. Kolmas aste on nn hea poisi / kena tüdruku orientatsioon. Hea ja õige on see, mis on stereotüüpne ja vastab enamuse arvamusele. Sellel tasemel elav inimene püüab käituda vastavalt ümbritsevate ootustele. Neljas aste on seaduse ja korra orientatsioon. Sellel tasemel olevat inimest iseloomustab
annaabi.ee 
