Suurkõrv on öise eluviisiga. Suvel elab aedades, parkides ja pargi taolistes puistudes. Päeval varjub ta lindude pesakastidesse või puuõõnsustesse. Varjepaigas on suurkõrv üksinda või väikese grupina. Septembrist aprillini talvitub kartulikeldrites või pae- või liivakoobastes, kus temperatuur on tavaliselt 6 °C. Suurkõrv on paikne ja ta suvised ja talvised elupaigad asuvad lähestikku. Toitumine Suurkõrv on putuktoiduline. Peamiselt sööb liblikaid. Erinevalt teistest nahkhiirtest püüab ta mitte ainult lendavaid, vaid ka maapinnal, lehtedel ja puuokstel peatuvaid putukaid. Sigimine Paaritumine võib toimuda kogu talve jooksul. Mai lõpus koonduvad emasloomad kokku ja moodustavad poegimis kolooniad kuhu kuuluvad kuni 10 looma. Juuni lõpuks kolooniad lagunevad. Isased elutsevad kogu suve üksikult või väiksemate rühmadena poegimiskolooniatest lahus. 4 Areng
10 Kasutatud kirjandus 2 Liigi kirjeldus Küünarvarre pikkus: 37-44 mm Tiibade siruulatus: 240-280 mm Kehakaal: 7-13 g Lennus: mustjaspruun Selg: tumepruun Kõht: kollakaspruun Maksimaalne eluiga: 21 a. ja 9 kuud Looduskaitse: II kaitsekategooria Põhja-nahkhiirele on iseloomulikud tume nägu ja lennus. Karvkate on seljal mustjas või tumepruun ning karvade otsad on heledad. Värvuse ja näo poolest erineb ta selgelt teistest Eesti nahkhiirtest. Euroopa kesk- ja põhjapiirkonnad , Kaukaasia, Siber, Kaug-Ida, Jaapan. Põhja- nahkhiir on Euraasias kõige põhjapoolsema levikuga nahkhiireliik. Eestis on ta levinud kogu mandriosas ja paljudel saartel; ka väikesaartel, kus on kas metsa või põõsastikke. Eestis on suvise asurkonna suurus hinnanguliselt 100 000—300 000, millega on põhja- nahkhiir meie maastikes domineeriv nahkhiireliik. Meil talvituvate isendite arv on hinnanguliselt 8300
Pojad sünnivad videvikus ja mesi, putukad veebruar- kg jaanuaris. pimedas. Käsitiivalised Tüvepikkus 41… Pikad ja torujalt Paarituvad talve Öise eluviisiga, Putuktoiduline: Kaitsealuste Erinevalt teistest Suurkõrv 52 mm, kumerad kõrvad. jooksul. Mai lõpus koguneb peamiselt liikida II nahkhiirtest Plecotus auritus küünarvarre koonduvad kolooniatesse. liblikad. kategooria. püüab ja sööb ka pikkus 36…42 emasloomad kokku putukaid, kes ei mm. Mass 5,1- ja moodustavad ole lennus. 9,6 g
Talvituvaid loomi ei tohi seetõttu häirida, sest ärkamine põhjustab energiakulu. Talvitumispaikadeks on nii siinsed Piusa koopad kui ka suuremad keldrid, kus on stabiilne õhutemperatuur ja paras õhuniiskus. Peale koopaavade osalist sulgemist on hakanud talvituvate nahkhiirte arvukus Piusal tõusma, kuna koobastes on temperatuuri kõikumisi on vähem. 8. Tiigilendlane Tiigilendlane on üks suurimaid meil esinevatest nahkhiirtest. Tema kehapikkus on 51-73 mm ja kaal 10,5-28,5 g. Tiigilendlase värvus seljal võib varieeruda tuhkhallist kastanpruunini, kuid leidub ka mustjaspruune ja täiesti musti isendeid, kõhualune on tavaliselt hallikasvalge. Tiigilendlase levila kulgeb kitsa vööndina Belgiast Euroopas kuni Jenissei jõeni Aasias. Eestis on tiigilendlast leitud nii mandrilt kui ka Saaremaalt, kuid ta on võrdlemisi haruldane. Mõnevõrra rohkem on teda tabatud Tallinna ümbrusest.
Mbra 40 Mdau 20 0 Okt Nov Dets Jaan Veebr Märts Loenduste kuu Joonis 9. Nahkhiirte arvukus käigus 3 talvitusperioodil 2008/2009. 2008/2009 aasta talvitusperioodil eelistasid 84% nahkhiirtest talvituda avatult (Lisa 4, Joonis 4). Kogu talvitusperioodi jooksul loendati praos talvituvaid nahkhiiri 160 isendit, mis moodustab 11% talvituvate nahkhiite arvust. Asukoha valiku jaotumine erinevates käikudes on toodud joonisel 10. Talvitumisel domineerib avatud paiknemine. Avatult paiknevate nahkhiirte koguarv loenduste vältel oli 1210 isendit. 39 550
avamaid 21 %. 3.4.2 Kujunemine, muutused Eesti ala kaasaegne loomastik on kujunenud 10-12 aastatuhande vältel, pärast mandrijää ja mere taandumist. Sellesse looduse ajaloo küllaltki lühikesse vahemikku on mahtunud üleminek põhjapõdra-tundrailt laialehelistele metsadele metssea ja ürgse tarvaga ning litoriina-soodele põdra, kopra ja saarmaga. Neist aegadest on Lahemaale jäänud erinevate kohastumustega liike alates siilist, mutist ja nahkhiirtest ning lõpetades suurkiskjate ja põdraga. Põhjapõder seevastu kadus arvatavasti u kuus-seitse ning tarvas ja metshobune u kolm tuhat aastat tagasi. Lendoravat, keda veel leidub peamiselt Kirde-Eestis, pole Lahemaal pärast 1960ndaid enam nähtud. Ameerika mink tõrjus ühest viimasest pelgupaigast 1990ndail välja euroopa naaritsa. Suhteliselt uuteks, ent taastunud asukateks on metssiga ja kobras. Pärast II Maalimasõda jõudsid meie aladele võõraist liikidest ondatra ja kährik
annaabi.ee 
