kasutusele, tõmmulendlaste kaitseks. 3 1. Tõmmulendlase iseloomustus Tõmmulendlane (Myotis brandti, metsalendlane, Brandti lendlane) on üks Eesti kaheteistkümnest nahkhiire liigist. Tõmmulendlane kuulub Eestis gruppi „paiguti levinud ja vähearvukad liigid“ ja on seetõttu kantud ka Eesti Punase Raamatu haruldaste liikide hulka. [2] 1.1. Tõmmulendlase ehitus Üldiselt sarnaneb tõmmulendlane ehituselt teiste nahkhiirtega (vaata Joonis 1.). Nahkhiired on ainukesed lendavad imetajad. Lendamisvõime tagab esijäsemete muundus lennuseks, kus sõrmede vahele jäävad naharibad. Teravate küünistega tagajäsemed on pisemad ja pööratud põlvedega selja poole, võimaldades lagede all rippumist. Tähtis ehituslik eripära on suhteliselt suured kõrvad, mis võimaldavad püüda ka kõige väiksemaid helisid. Keha katab enamasti pruunikas karv. [3] Joonis 1
lendlaseliikidele. Tähtsad ülesanded ja tegevused: • nahkhiirte alaliste esinemiskohtade registreerimine ja püsielupaikade moodustamine • soodsate tingimuste tagamine püsielupaikades, nagu talvitus- ja sigimispaigad (kolooniad), • nahkhiirte püsielupaikades häirimise vähendamine; • vanade üksikpuude, parkide, metsaosade ja puisniitude ning -karjamaade soodsa seisundi tagamine; • nahkhiirtega seotud keskkonnateadlikkuse tõstmine; • nahkhiirte arvestamine majandustegevuse kavandamisel; • nahkhiirte asurkondade seisundi ajakohastatud teabe kogumine kaitsetegevuse korraldamiseks; • nahkhiirte kaitseks vajalike õigusaktide toimimise tagamine ja kaitsekorralduslike meetmete kavandamine vastavates kavades. • nahkhiirtele oluliste vanade keldrite ja majade soodsa seisundi säilitamine; • varjekastide ülespanek selleks ettenähtud kohtades;
monoliitseid torutorne, sest tihti armastavad röövlinnud varitseda sõrestikmasti lattidel. Saaki märgates ei pane nad enam pöörlevat tiivikulaba tähele. Üldjuhul on loomadega vähem probleeme. Nad kas lahkuvad sellest piirkonnast või harjuvad kohanemisvõimelisemad ehitusmüra ja uuemate tingimustega. 2 Raskem lugu on nahkhiirtega. Öisest eluviisist tulenevalt märgatakse neid harvem. Eriti suure tähelepanu alla on nahkhiired sattunud Põhja-Ameerikas, kus Buffalo Ridge`i mäekurus suure nahkhiirekoloonia lähedal paiknevas 354 tuulikuga tuulepargis hukkus 2001.aastal 841 ja 2002.aastal 364 isendit (Kull 2004). Nii on uuritud ka Eestis tuulikute mõju nahkhiirtele. 2005. aasta märtsis korraldas Eestimaa Looduse Fond järjekordse taastuvenergeetika alase arutelu, kus seekord tuli kõne alla tuuleenergia
Seljapool ja küljed on helepruunid (Lisa 3, Foto 6). Kurgualusel on suurkõrval heledam kollakaspruun laik, mis kõhupoole liikides muutub beezikaks ja on mõnikord kollaka varjundiga (MacDonald, Barrett, 2002). Tiibade siruulatus suurkõrval on 240-280 mm, küünarvarre pikkus 37-42 mm ja kehakaal 5-12 g (Masing, 2001). Huuled on suurkõrval heledad lihapunased, nina ja silmade piirkond helepruun või roosa. Kõrvad ja lennused on pruunid (MacDonald, Barrett, 2002). Võrreldes teiste nahkhiirtega on pruun-suurkõrval võrdlemisi suured silmad ja selle tõttu hea nägemine (Cranbrook 1963, tsit. Eklöf, Jones, 2003 järgi). Liigitunnusena torkavad silma ülipikad kõrvad (30-40 mm), kuid see on talvitumise ajal peidetud küünarvarre alla kõrva asemel on siis hästi märgatav teravatipuline traagus. Traagus on helepruun, tipu suunas ühtlaselt ahenev, suhteliselt terava tipuga, tagaserv allosas kumer, ulatudes peaaegu pooleni kõrvapikkusest. Kõrvalesta
väga mingi tavalise samaaegeslt õitseva nektaririkka liigi õisi kas kujult või lõhnalt. Kui asja lähemalt vaadata, siis oma tolmeldamise kaudu parasiteerivad need taimed teisel taimeliigil, kasutavad enda tolmeldatud saamiseks teise liigi nektarit, putuka petmise kaudu. Väga omapäraseks on kujunenud tolmlemine viigipuul. 2) Lindtolmlemine on eelkõige troopikas esinev tolmlemise viis. Haruldane on imetajatega - 3) nahkhiirtega toimuv tolmlemine. 4) Väga paljud õistaimed on tagasi pöördunud tuultolmle(jad)misele. Tuultolmlevate õistaimede (vähem ka paljasseemnetaimede) õietolm on inimesele sageli allergeenne (heinapalavik). Tuultolmlejate sellise halva omaduse taga on nende tohutu õietolmu hulk, mis paiskub õhku nende õitsemise ajal - seda jätkub kõikjale ja tuul võib seda märgataval hulgal kanda isegi tuhande kilomeetri kaugusele. Nii et kevadel, kui meil
annaabi.ee 
