Süstemaatiline polüseemia: Sõna NAER süstemaatiline polüseemia avaldub kõige paremini näites NAER PURSE, PAHVAK. Toodud suhe on põhjussuhe (võrreldav suhtega ESE aine, millest see koosneb: kivi, klaas, puu) objekti ehk naeru tekkimise viis, naeru sünd ehk teke. · Sünonüümitest: naer naeruhelin, naerutorm, nali (Asta Õimi järgi) · Antonüümitest: naer nutt · Moodustustest: naer naerukajakas, naerusuine, naerukurd, naerutuju, naerulagin, naeruturtsatus, naerupahvak, naerulihas, naerukilge, naerukramp, hobusenaer jne. Testidest selgub, et sõna ei ole mitmetähenduslik. Kuigi saab välja tuua mõne sünonüümi ja ühe antonüümi, ei sobi sõna moodustustesti jaoks, sest tal ei ole erinevaid tähendusi, millest sõna saaks edasi tuletada. 6. Prototüüpanalüüs Sõna NAER prototüüpne tähendus on LAGIN. Küsitlesin 7 inimest, kellest 3 peavad naeru prototüübiks laginat
Paneks nooli nottimaie, Võrgu kinni võttemaie... TIINA (jätkates, ikka eest kõrvale lipsates). Neid ei ole noolil notitav ega võrguga kinnivõetav! (Kerib ümber puu ringi, siis puu tagant ühte ja teist kätt välja pistes ja ärritades.) Kutsa, säh - üks käsi, kutsa, säh - teine! Kutsa, säh - üks jalg, kutsa, säh -teine! (Kui Margus asjata napsab.) Mitte ei saa! Ei saa!... Rõõmus naerulagin. Margus on väsinud, pöörab end ära. TIINA (kirglikult Margusele kaela lennates). Hahaha! Sina, rumal poiss, sina, tossikene! Ei saa tüdrukut kätte! Ja see tahab minu Margus olla! Minu Margus peab olema kui hunt, kes uttede hulka kargab! Sind oleks vaja juustest kiskuda ja katkuda, kuni sulle jalad alla saavad, ja mitte käsi ümber kaela heita! MARGUS. Sina! Sina vaata, kui ma tõmban su sülle ja viin, kuhu ise tahan ja teen sinuga viis imet, mis aga meelde tuleb
Algas lõustade näitus. Esimesena ilmus ümmargusse auku nägu pahupidipööratud punaste silmalaugudega, pärani avatud suuga ja laubaga, mille kortsud sarnanesid meie keisririigi husaaride saapasäärte omadega. See kutsus välja säärase naerupuhangu, et Homeros oleks kõiki neid matse pidanud jumalateks.* Suursaal oli aga kõike muud kui Olümpos, seda teadis kõige paremini Gringoire'i vaene Jupiter. Järgnes teine ja kolmas lõust, siis tulid järgmised ja saalis kasvas järjest naerulagin ja rõõmujuubeldus. Sellel etendusel oli mingi haruldane, pead pööritama panev, joovastav ja võluv võim, 44 millest raske on aimu anda nüüdisaja lugejaskonnale. Kujutletagu ainult nägude seeriat, mis järgemööda esitavad kõki geomeetrilisi vorme kolmnurgast trapetsini, koonusest hulktahukani; kõiki inimese tundeväljendusi vihast kuni himuruseni; kõiki igasid vastsündinu kortsudest kuni vana sureva eide kortsudeni; kõiki usulisi kujutelmi faunist kuni
väljas). Mõnedes vaevanõudvamates klassides on mul olnud õpilasi, kes kukuvad mind kohe Õpetaja enesekindlus ja autoriteet tülitama: „Kes teie olete?“, „Mis teie nimi on?“, „Kas te olete täna meie õpetaja?“. „Häh... kus Robertson (1997) täheldab, et „pingevaba käitumine“ on kooskõlas kõrge positsiooniga ja annab õpetaja Smith on...? Ta oli eelmisel aastal meie õpetaja – ta on jobu!“ (naerulagin). Mitmed mõista, et inimene ei tunne end ohustatuna. Loomulikult võime tunda mõningast loomulikku õpilased räägivad üksteisest üle, on tõuklemist, nügimist või mängulist „testosteroonipõhist ärevust, kuid me peame välja näitama suhtumist ja käitumisviisi, mis teatab: „Ma ootan teilt vennastumist“. 46 47
Jaanus hakkas temasuguste jõmpsikate jultumusega habeme, nina ja roostetanud kübara kaudu selle näo silmi otsima. Asjatu töö. Kõik valge habe, ninapuna ja kübararooste. Poiss otsis, vahtis vahel mujale ja hakkas jälle otsima. Korraga tundis ta, et miski asi nagu Taara piksenool tema jalge vahele raksatas, ning üks hele hääl hüüdis: «Such', Tarapita, such'!» ja kõle must kogu müksas pea nii tormiliselt meie sõbra sülle, et ta vennike tagurpidi üle laua-hunniku lendas. Vali naerulagin kahest heledast kõrist tõusis seepeale sealsamas ligidal ja lossihärra lapsed, kümneaastane poiss ja pisut noorem tüdruk, tõttasid õnnetuspaigale. Siin sirgus meie noormees parajasti püsti ja märkas, mis temaga oli sündinud. Ta pilk langes esiti pahaselt suure koera Tarapita peale, kes oma isanda käsul nii harimata viisil ratast oli püüdnud. Koer ei näinud oma koerustükki sugugi kahetsevat, sest ta kargas, ratas suus, kui päris narr ringi, aga tütarlapse
lubjakivist, mis oli kasteniiske külmast higist. Romantiline ning salapärane oli seista siin sügavas pimeduses ja vaadata välja päikesepaistes säravasse rohelisse orgu. Kuid see sügav mulje kadus peagi ja vallatamine algas uuesti. Niipea kui süüdati mõni küünal, tormati selle omaniku kallale; järgnes heitlus ja vapper vastupanu, kuid varsti oli küünal maha löödud või ära puhutud, ja siis kostis rõõmus naerulagin ning algas uus jaht. Kuid igal asjal on lõpp. Vähehaaval liikus rongkäik järsult allapoole laskuvat peakäiku mööda edasi, küünlatulukeste 168 rea valgustades ährriaselt kõrgeid kaljuseinu peaaegu kuni nende ühinemise punktini kuuekümne jala kõrgusel. See peakäik oli ainult kaheksa või kümme jalga lai. Iga paari sammu järel harunesid kummalegi poole kõrged ning veel kitsamad lõhed, sest McDougali koobas oli tegelikult vaid
temale.» «Andsite!» karjus d'Artagnan. «Oh, mu jumal, jah, andsin! See on õige sõna selle kohta,» ütles Porthos. «Ta oli kindlasti vähemalt sada viiskümmend luidoori väärt, see ihnuskoi ei tahtnud mulle maksta rohkem kui kaheksakümmend.» «Ilma sadulata?» küsis Aramis. «Jah, ilma sadulata.» «Näete, härrad,» ütles Athos, «Porthos on meist kõigist kõige paremat äri teinud.» Seepeale kõlas meeletu naerulagin, mis ajas Porthose päris segadusse. Peagi aga seletati talle ära lõbususe põhjus, mida ta siis talle omasel viisil lärmakalt jagas. «Me oleme siis kõik rahaga varustatud?» küsis d'Artag-nan. «Mina isiklikult mitte,» ütles Athos. «Leidsin, et Aramise hispaania vein oli nii hea, et lasksin seda oma kuuskümmend pudelit teenrite koormavankrisse panna: see tegi mind rahast täiesti lagedaks.» «Ja mina, kujutlege,» ütles Aramis, «andsin õrna raha kuni viimse pennini
annaabi.ee 
