näidatud keha, ta on sokeeritud vaata oma sõbrale Henry Clerval koos kaubamärk monster, s sõrmede tema kaela. Victor haigestub, Võluv ja palavik, ning hoitakse vanglas kuni tema paranemiseks, pärast mida ta on õigeks mõistetud kuriteo. Varsti pärast naasmist Genfi koos oma isa, Victor abiellub Elizabeth. Ta kardab, monster, s hoiatuse ja kahtlustab, et ta mõrvati oma pulmi öösel. Et olla ettevaatlik, ta saadab Elizabeth ära oodata teda. Kuigi ta ootab koletis, ta kuuleb Elizabeth naerukoht ja mõistab, et koletis oli vihjab tappes tema uus pruut, mitte tema ise. Victor naaseb koju oma isa, kes sureb meelehärmiks lühikest aega hiljem. Victor lubadusi pühendada oma ülejäänud elu leida monster ja pretensioonikad tema kättemaksu, ja ta kohe kõrvale, et alustada oma Quest. Victor lood koletis üha põhja arvesse jää. In koiravaljakko tagaajamine, Victor peaaegu saagi järele koletis, kuid mere all neid paisub ja jää puruneb, jättes unbridgeable lõhe nende vahel
nägemustega õhinal kaasa minema ja vastavalt sellele oma lavakuju vormima. Reek: "Rolli teeb näitleja muidugi ise, aga see, mis kunstist kunsti teeb, tuleb vastastikusest mõistmisest lavastajaga." Noore näitleja jaoks pidas Salme oluliseks laval pausi pidamist. Salme Reek: "Mina olen seda õppinud Mari Mölderilt (ta oli suur pausimeister, eriti kui mängis koomilisi osi). Näitleja ja publik peavad mõlemad mängu mõnu kätte saama. Kui tuleb naerukoht ja hakkan kohe edasi rääkima, võtan publikult mõnu ära. Publik on ju ka partner, pean alati oskama minna tema liini pidi." Lasteteater ei tohtinud Reegi arvates olla rangelt didaktiline, näpuga näitamist ei pidanud ta õigeks. Laps peab ise elus kogetu või teatriilmas nähtu põhjal arusaamisele jõubdma, mis on hea ja mis halb. Lastelavastuse rollide loomisel pidas ta oluliseks lapse fantaasiasse tee leidmist: "Näitleja kujutlus ja lapse kujutlus peavad ühtima. Laps peab
maskuliinsele, samal ajal üritades luua kontrastset suhet eelmainitute vahel. Ennem kasvatusmudelite juurde pöördumist, peab aga käsitlema sots. straatumi osakaalu indiviidi arenguvõimaluste seisukohalt. Ühiskonnakorraldus, mis tänapäeva progressiivsete väärtustega, tagab erineva maj. või sots. taustaga persoonidele võrsed õigused ja kohustused, oleks aristokraatliku traditsioonidega kreeklasele kindlasti naerukoht. Kreekalik maailm ei olnud ülesehitatud sellisele õiglusele, nagu mõistab seda moderne kosmopoliit, sest standardid millega maailmakorraldust mõtestati, olid tunduvalt jäigemad."Diskrimineeritute"kihid, kui soovite, olid heloodid ja perioigid Spartas1ja mujal orjad ning metoigid(võõramaalased), kellest viimane ei tohtinud omada maad ja kellel puudusid kodanikuõigused(kitsendused kehtisid ka järeltulijatele), kuid ta oli see-eest isiklikult vaba
naljandiks (vrd. soome kasku, saksa der Schwank); 2) uuem, reeglina lühike (tihti ka lühidialoogi, ütluse või keerdküsimuse vormis) puändiga lõppev nali, mida eesti keeles tavatsetakse kutsuda anekdoodiks (vrd. soome vitsi, saksa der Witz; saksa die Anekdote on eesti anekdoodist sootuks erineva tähendusega, märkides eelkõige naljalugusid tuntud isikute kohta). Inglis- ja venekeelses terminoloogias neid kihte kuigi selgelt ei eristata. Puänt (ingl. punch-line) on "naerukoht" anekdoodi lõpul. Anekdoodi headust hinnataksegi õieti naeruplahvatuse tugevuse järgi, mille ta suudab esile kutsuda. Naljandil ja anekdoodil on seega põhimõtteline vahe: naljand põhineb sündmustiku kaasanautimisel ja sama juttu kestab kuulata ka korduvalt. Anekdoot põhineb uudsusel ja üllatusel ning teda saab tõeliselt nautida vaid esmakuulmisel. Kui selgub, et enamik kuulajaid anekdooti juba teavad, siis selle rääkimisest
mõtlikult ja äraolevalt jalgrataste järelkäru juures- jalgrataste juures tundsin end kui ,,mägilane" võõral territooriumil olevana. Jalgratturid otsustasid kasutada head võimalust ja viimast mõnusat laskumist täie ette kasutada- Veel viimased vaiksed manitsussõnad Urmaselt ja läinud nad olidki... Oli aeg bussilgi hääled sisse panna . Siis tuli signaal restorani poolt, et tüdrukud said lõpuks oma friikartulid kätte..! Naerukoht! Serpentiine pidi allalaskumine oli sama ,,kaunis ja kohutav" nagu tõuski, võttis vägisi kaasa kurvi võtma. All külas korjasime jalgratturite terveksjäänud jäänused kokku (P.S: Kõik olid terved!) ja veeresime õhkavaid pilke kaugeneva Fagarasi poole läkitades õhtusse ja Sibiu linna poole. Sibiu- imearmas vana sakslaste Rumeenia linn! Sinna lähen ma kunagi, kasvõi pensionipõlves, veel tagasi! Üürike tunnike, mis meile anti linnaga tutvumiseks, vaid
annaabi.ee 
