asuv geminaatsulghäälik või -s vaheldub üksiksulghääliku või -s- ga. · Vältevaheldus on astmevahelduse liik, mille puhul tugev aste on III vältes ja nõrk aste II vältes (A- ja B- tüves). · Tüvevokaal on vokaal, millega lõpeb sõna A-tüvi. · Vokaalivaheldus on sõna tüvevokaali ebareeglipärane vaheldumine mingi teise vokaaliga · Muuttüübid on sõnade hulgad, mille vormide moodustamiseks kasutatakse samu muutetunnuseid. · Pööramismallid on pöördsõnade muuttüübid. · Käänamismallid on käändsõnade muuttüübid.
Tüpoloogilise liigituse aluseks on struktuurierinevused, geneetilise liigituse aluseks keelesugulus. Keelesuguluse tuvastamine- keelesuguluse tuvastamiseks otseseid andmeid on väga napilt. Algkeeled on palju varasemad, et nendest mingeid kirjalikke andmeid säilinud ei ole. Seetõttu keelesuguluse tuvastamiseks kasutatakse põhiliselt võrdlev-ajaloolist meetodit. Võrdlev- ajaloolise meetodi puhul võrreldakse erinevate keelte samatähenduslikke sõnu. See meetod uurib lisaks muutetunnuseid ja lausestruktuure. Keelkondade kuj põhjuseks on keeles toimuvad muutused ja hõimude rändamine. Keelkonnad- keelkondi arvatakse olevat u paarsada. Kõnelejate arvult on suurim indoeuroopa keelkond, sinna kuuluvad sellised maailmakeeled nagu: inglise, hispaania, saksa ja pr . Teisel kohal on hiina-tiibeti keelkond. Uurali keelkond- kuigi suur osa uurali keeltest paikneb kesk-venemaal ja siberis. Eesti keel kuulub uurali keelekonna soome-ugri keelte läänemeresoome allrühma
tuletusliitest. Tuletisi on igas sõnaliigis ja neid nim vastavalt sõnaliigile nimisõnatuletis, verbituletis jne. Tuletis võib olla samast v teisest sõnaliigist kui alussõna. Tähendus põhineb tavaliselt alussõna tähendusel. Alussõna + liide = derivatiivne tähendus. Nt.: saare-stik, lõpe-ta-ma jne. 23. TULETUSLIIDE on eesti keeles tüüpiliselt sufiks e järelliide, mis liitub sõnatüvele ja moodustab sellega koos uue lekseemi. Paikneb sõnavormis enne muutetunnuseid. Liide moodustab tavaliselt ühe kindla sõnaliigi sõnu. Tuletises võib olla üks v mitu liidet. Teineteisele järgnevad liited moodustavad liitliite, aga võivad mõnikord sulada kokku uueks iseseisvaks liitevariandiks, mis liitub otse lihttüvele SULANDLIIDE. Sellised on nt nda, -stu, -tle liited. Teistes sõnavormides peale verbi esineb harvem, käändsõnadel nt. lanna ja stus liide. 24
1) isoleerivad keeled – sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised (sõnadega väljendatakse nii leksikaalset kui ka grammatilist tähendust) ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid afikseid (tunnuseid ja lõppe), s.t seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele tähendusele vastab üks vorm. Sellist tüüpi esindavad turgi keeled, polüneesia ja altai keeled, ungari ja ka soome keel rohkem kui eesti keel.
sõnadega. Ümmargused arvud kirjutatakse numbritega, kui nad väljendavad täpset arvu. Kõik arvud kirjutatakse numbritega matemaatika ja statistika tekstides. Numbritega ei soovitata alustada lõiku ega ka lauset. Käändelõpud Lühendile, numbrile ja märgile lisatakse vajalik muutetunnus, kui kääne ei ilmne järgneva nimisõna vormist. Lühend, number, märk või sümbol vastab niisugusel juhul sõna tüvele. Muutetunnuseid ühendab lühendi ja numbriga sidekriips. Kirjavahemärgid Punkt käib lause lõppu. Kasutatakse ka araabia numbrite järel, kui tegemist on järgarvuga. Punkti ei panda eraldiseisvate, omaette real olevate väljendite järele. Loetelu lõpus on punkt. (2004: 372) Semikoolon on kirjavahemärk, mis eraldab punktist nõrgemini ja komast tugevamini. Semikooloniga eraldatakse kaks tekstiosa, mis võiksid olla omaette laused, kui kuuluvad sisu poolest tihedamalt kokku
kribinal-krõbinal, siuh-säuh. Keele morfoloogilised põhitüübid - 1) isoleerivad keeled sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid tunnuseid ja lõppe, seega seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele tähendusele vastab üks vorm. Sellist tüüpi esindavad türgi (ja üldse turgi keeled), polüneesia ja altai keeled, ungari ja ka soome keel rohkem kui eesti keel. 3) flekteerivad e fusiivsed keeled neis on nii tunnuseid ja lõppe kui ka liiteid, kuid need
annaabi.ee 
