Muusikal „Libahunt“ (0)

Erki Varandi
9.a klass
Muusikal „Libahunt“
Muusikal „libahunt“ oli minu arvates absoluutselt parim teatrikogemus kogu mu elu jooksul. Minu arvates täiesti vigadeta tükk, mille suurepärane lavastuslik täpsus, muusikaline kujundus väga, hästi valitud näitlejad-lauljad ja lavaline kujundus andsid kokku selle, mille jaoks olin valmistunud. Ootused olid kõrged, kuid Nukuteater ei vedanud mind alt.
Muusikaoli üldiselt suurepärane ning Heliloojad Kreem -Kikas tegid kogu selle etenduse muusika meeldivalt mitmekesiseks. Alates judinaid tekitavatest ja õudusfilmilikest helidest, kuni klubihittideni välja, mis tervikuna on juba tavaks saanud ameerikalike muusikal- filmide kõrval olid just need vajalikud elemendid, mis tegid selle etenduse perfektseks. Seega on selle muusikali juures oluline just see effekt, mis tekitab sinus tundeid. Mõned laulud ja hüüded muusikalist kummitavad mind siiamaani nagu "Asjatu võitlus", "Unenägu", "Surun samblasse näo", "Jahe veri " ja eriti meeldejääv karjatus "ostke asju".
Lavakujundus: Saali astudes tundus see suhteliselt robustne ja kole, sest mis see nii eriline oligi. Lava ühes osas oli mitme tasapinnaga puukastidest metsamaastik ja teisel pool asetses suurtest metallstangedest linnamotiiv. See õige effekt tekkis alles siis, kui peale läks valgus ja just see muutis kogu selle kuhja seal laval väga ilusaks ja reaalseks. Väga huvitav oli ka suur hundiraud keset lava, mis tegelikult lavakujunduse kohalt oligi kõige olulisem detail.
Näitlejad olid tükk suurepäraselt valitud ja kõik said oma rolliga hästi hakkama. Minu arvamus näitlejatest oli järgmine:
Liisi Koikson on suurepärase häälega naine, kes on näidanud eelmiste muusikali rollidega (muusikal "Grease" ja film "Detsembrikuumus") head näitlemisoskust, mis kindlasti ei jää alla mõnele kuulsamale välismaa näitlejale. Arendas oma rolli suurepärase tulemiseni ning oli igas mõttes suurepärane.
Hanna -Liina Võsa puhul on kohe näha, et ta on professionaalne näitleja ja laulja. Kõik liigutused ja noodid olid detailideni läbi mõeldud ja mulle on alati tema juures meeldinud mõnus tämber.
Arno Tamm ta oli minu jaoks suhteliselt tundmatu laulja, sest olin kuulnud vaid, et ta mängib ansamblis "Paabel" pilli. Kuid väga vaheldusrikas oli näha sellist inimest täielike professionaalide vahel. Arno Tamme kohta pole küll ühtegi halba sõna öelda, ta sai oma rolliga suurepäraselt hakkama.
Kaire Vilgats on mulle alati teatris meeldinud oma suurepärase laulmis- ja näitlemisoskuse tõttu. Kaire tõidab oma iseloomuga kogu lava ja annab kogu üritusele mõnusa olemise.
Olen selle muusikaliga väga rahul. Ma ei leidnud selles midagi halba, kuid samas arvan, et mõned kohad oleks võinud olla pikemalt ning mõned jälle lühemalt esitatud. Usun, et muusikalil „Libahunt“ on tulevikku ja see läheb ajalukku kui üks vaadatumaid ja tuntumaid tükke Nukuteatri ajaloos.