sõdadest pihlakapüssidega ning mahajäetud kolhoosilautades peituse mängimisest. Viimaseid kutsusime pullilautadeks. Kindlasti tuli olla ka Mammale abiks. Tuli rohida põldu, lappida riitadesse puid ja riisuda lehti. Suviti käisime pärast töiseid päevi rannas. Randa viis umbes 15 minuti pikkune kurviline teelõik. Sinna läksime kõige suurema õhinaga alati teisipäeval, sest siis käis kodus lavka. Lavkast ostsime tavaliselt randa kaasa sibulasaia ning limonaadi. Poodi meil Mustjalas ju ei olnud. Harva tegime kaasa ka võileibu, siis, kui Mamma oli ise leiba küpsetanud. Selleks, et kiiremini kohale jõuda, sõitsime mereäärde jalgratastega. Uusi rattaid meil ei olnud, seega tuli läbi ajada vanade logudega mis tihtipeale sõidu jooksul ära lagunesid. Kindlasti pidi see juhtuma enne Endu lahte, mis vulises umbes 10 meetri laiuselt ja 20 sentimeetrit üle tee pinna merre, sest lahe ääres elas üks kuri koer, kes meid sageli taga ajas. Õnneks siiski alati edutult
Kasutati eelkõige naiste pidulikemate rõivastusesemete ja ehete hoidmiseks. Veimevakad olid ühtlasi tähtsaks atribuudiks Eesti vanas pulmakombestikus- neist jagas pruut pulmalistele kinke (veimi). Karpe kasutati peamiselt üksikute rõivastusesemete säilitamiseks, millest ka nimetused tanu-, rätiku-, paela-, sõrmuse- jne. karp. Hoiti ka näputööriistu, raha ja muid pisiesemeid. Ida-Eestis olid vakad tavaliselt kaunistamata. Lääne-Eesti mandril, Saaremaal ja Mustjalas valitseb vakkadel põletuskiri. Kapp- e. kipp v. kibu: Sõõriku põhjaga pealt laienev väike nõu. Üks küljelaud on pikendatud käepidemeks. 3-5 toobiseid nimetati kapp, väiksemad aga kipp e. kibu. "Kapaga toodi jooki lauale, aga kibust joodi". Kann- e. õllekann v. taarikann: Pealt kitsenev, ühe külglauaga ühisest tükist nikerdatud kõrvaga ja sagaral käänduva kaanega kuni paaritoobine jooginõu. Üks tüüpilisemaid puukunsti tooteid Eestis
Neiud käisid paljapäi, juuste kooshoidmiseks ja ehtimiseks peapael või pärg. Abielunaise pea pidi kombekohaselt kaetud olema. Saaremaal, Hiiumaal ja Põhja-Harjumaal kandsid pruudid pruudipärga, Lõuna-Eestis (talve)mütsi, nt Hupeli (1777) teatel kandis mõrsja laulatusest pulmadeni karusnahkse äärega talvemütsi. Pulmatseremoonia keskne sündmus oli mõrsjale naise peakatte pähepanek linutamine ehk tanutamine. On teateid eriliste nooriku (lapseta abielunaise) peakatete kohta, nt Mustjalas kandis noorik kuni lapse sünnini ülli ja seejärel sai tanu. Abielunaise peakate pandi pähe samuti lapseootel tüdrukule. Lapsega tüdruku pott- või kabimütsil puudusid paelad ja abielunaise mütsi äärt kaunistav kitsas pitsääris treemel. Oluline abielule viitav märk oli põll, vähemalt mandri-Eesti valdavas osas. Põlle sai pruut linutamisel ja pärast seda ei tohtinud ta põlleta tööl ega peol olla. Neidudele oli põlle kandmine
(1995 puusea aasta) PAAVLIPÄEV – 25. jaanuar. Paavlipäev oli eestlaste rahvakalendris tuntud saartel ning mõnes paigas Lääne- ja Harjumaal, kus seda päeva peeti taliharjapäevaks, päevaks,mis jagab talve pooleks. Traditsiooniliseks paavlipäeva toiduks olid keedetud seapea, seakõrvad ja hapukapsad. Ka paavlipäev oli seotud ilmaennustusega. Helmes ennustati, et kui paavlipäev on selge, siis on head tõuvilja loota. Mustjalas aga öeldi, et kui paavlipäeval sajab siis tuleb viljarikas aasta. (1995 puusea aasta) 2. Veebruar – küünla-, vastla-, helme-, rado-, tormi-, tuisu-, heitlik-, hundi- ja vanaisakuu Südatalvel oli huntide indlemise aeg, siis oli neid rohkesti näha ja kuulda. KÜÜNLAPÄEV – 2. veebruar. Küünlapäev on kirikukalendris küünlamaarjapäevaks ja kohati Lääne-Eestis pudrupäevaks nimetatud päev. Küünlamaarjapäev on seotud uskumusega tule ja valguse puhastavast, kaitsvast mõjust
(Toomesalu,1969). Kõige enam kasutati tõrva rannikualadel. Tõrvaga immutati laevu ja paate, samuti köisi ja kalavõrke, et nad paremini vastu peaks. Seetõttu oli tõrvaajamisel eriline tähendus just meie rannikualadel. Näiteks Saaremaa kohanimi Mustjala olevat saanud oma nime selle järgi, et sealsed inimesed tihti tõrvaajamisest mustunud jalgadega ringi liikunud. Teine oluline eeldus ulatuslikumaks tõrvaajamiseks oli suurte männimetsade olemasolu. Näiteks Mustjalas Saaremaal, Kõpus Hiiumaal ja Kagu- Eestis Pihkva järve ääres oli just seetõttu tõrva ajamine eriti laialdane. Neis tõrvaajamise keskustes toodeti tõrva nii palju, et talurahvas vahetas seda naabritega vilja vastu (Viires, 1975). Tõrva valmistati ka müügiks. Tõrvaahjud koosnesid sise- ja välisahjust. Siseahju laoti käred ehk tõrvased. Neid saadi tavaliselt männikändudest, mis olid peeneks lõhutud. Välisahju pandi puud, millega siseahju kuumutati
kuljused, aisa- ja lehmakellad. Ühest majast teise liikumisel lisas häälekust pasunapuhumine või pannitagumine. Tantsiti nii ringis kui paaris, aga ka üksinda, kättpidi rebiti vahel peremees ning perenaine ja teised pereliikmed tantsima. Liikumine oli temperamentne ja uljas, mitte talitsetud ega vaoshoitud ("tantsisid, et puru taga"). Tantsude eelisnimistusse kuuluvad polka, valss, labajalavalss, masurka, padespaan. Mustjalas oli au sees oma kohalik rongitants. Kadripäev Vanasti, kui kadrid perest peresse käisid, ei jäetud pererahvale head karjaõnne soovimata. Kadrid tulid õhtusel ajal enne kadripäeva. Kuid mõnel pool oli kombeks käia ka päeva ajal. Peipsiäärses Kodavere kihelkonnas jõudsid koolilapsed veel 50 aasta eest hommikul enne kooliminekut mitmes peres ära käia. Maskeeringut ei olnud ja ega tuppa ka ei mindud, oodati, et perenaine ise uksele vastu tuleb
annaabi.ee 
