erinevusi. Esimeseks erinevuseks on see, et sinika marjad on rohkem sinised kui mustika omad, heledamad. Ka ei ole sinika marjad nii ümmargused. Teiseks on sinika lehed sinakasrohelised, mustika omad aga helerohelised. Kolmandaks on sinika varred juba esimestel aastatel ümmargused ja üsna pruunides toonides. Mustika varred on aga algul kandilised ja enamasti rohelised. Ning neljandaks on sinikataimed tavaliselt peaaegu puusakõrgused põõsad, mustikataimed ei küüni aga põlvenigi. Kes metsas marjul käinud, see teab, et sinikamarjad ka määrivad vähem kui mustika omad. Kui veel marjadest ja marjulistest rääkida, siis tavaliselt sinikaid ei korjata. Arvatakse, et neis on midagi mürgist. See jutt ei pea paika. Sinika marjad ei ole küll nii maitsvad kui mustika omad, kuid nad on siiski väga väärtuslikud ja neid ei või mitte raisku lasta. Samas võib sinikasaak olla mustika omast ka tuduvalt suurem, isegi kuni 1,2 tonni marju hektarilt
raske käsitseda. Seemiktaime ladva ja juure kärpimine 1/3 võrra soodustab okste ja juurestiku harunemist (Aedmustikas koduleht http://aedmustikas.weebly.com/liigid-ja-sordid.html (22.05.2013)). Vegetatiivne paljundamine Vegetatiivseks paljundamiseks on samuti mitmeid võimalusi. Näiteks paljundamine pistokstega, lookvõrsikutega haljaspistikutega, või nn mikropaljundusega. Tihti paljundavad mustikataimed ennast ise, kuid on kaks võimalikku paljundusviisi, et ka ise aidata kaasa mustikataimede uuendamisele oma peenramaal. Kultuurmustika paljundamine pistokstega Pistokstega paljundamisel saavad uued mustikapõõsad ,,valmis" alles kahe aasta pärast ning seega on tegu suhteliselt aeganõudva paljundusviisiga, samuti ei sobi see juhul, kui puudub köetav kasvuhoone. Pistokstega paljundamisel kasutatakse kasvu lõpetanud üheaastaste okste osi
orgaanilisi happeid. Marjadest valmistatakse toormoosi, kompotte, keediseid, džemme ja mahla. Säilitatakse ka pudelis. Kasvunõuded Mustikas eelistab happelisi muldi. Kultuurmustikad eelistavad päikesepaistelist, tuulte eest varjatud kasvukohta. Sobivamad on kerge lõimisega, hea õhustatusega, vett hästi läbilaskvad mullad. Pinnalähedase juurestiku tõttu vajavad taimed head niiskusrežiimi. Mustikad ei talu seisvat pinnavett, seepärast tasandage põld enne istutamist korralikult. Mustikataimed eelistavad happelisi (pH 4,5-5,5) muldi. Mulla happesust tõstab freesturba lisamine kasvupinnasesse. Samuti saab mulla happesust tõsta väävli lisamisega mulda. Sobiv istutusaeg on varakevad. Taimed istutatakse ridadena. Liigid Ahtalehine mustikas – Vaccinium angustifolium. Kuni 0,6 m kõrgune mais valgete kuni punakate õite ja augustis maitsvate sinimustade, suurtes kobarates asuvate marjadega
tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi. Heaks varjuks on ka päikest varjavad mustikataimed. Kui aga kaugelt ei õnnestu laanikut ära tunda, siis lähedalt ei tule sellega kohe kindlasti probleeme. Tuleb minna samblapolstri juurde ja ettevaatlikult üks taim välja sikutada. Nüüd võib näha, et laanik kasvab nagu korrustena. Teised meie tavalised samblad nii ei kasva. Korrused on moodustunud okstest, mille küljes leiame luubiga vaatamisel tihedalt väga väikeseid lehti. Igal aastal kasvab juurde vaid üks korrus, seega saab nende põhjal määrata leitud samblataime vanust
aeta, sest neil on ka piisavalt palju selgeid erinevusi. Esimeseks erinevuseks on see, et sinika marjad on rohkem sinised kui mustika omad, heledamad. Ka ei ole sinika marjad nii ümmargused. Teiseks on sinika lehed sinakasrohelised, mustika omad aga helerohelised. Kolmandaks on sinika varred juba esimestel aastatel ümmargused ja üsna pruunides toonides. Mustika varred on aga algul kandilised ja enamasti rohelised. Ning neljandaks on sinikataimed tavaliselt peaaegu puusakõrgused põõsad, mustikataimed ei küüni aga põlvenigi. Kes metsas marjul käinud, see teab, et sinikamarjad ka määrivad vähem kui mustika omad. Kui veel marjadest ja marjulistest rääkida, siis tavaliselt sinikaid ei korjata. Arvatakse, et neis on midagi mürgist. See jutt ei pea paika. Sinika marjad ei ole küll nii maitsvad kui mustika omad, kuid nad on siiski väga väärtuslikud ja neid ei või mitte raisku lasta. Samas võib sinikasaak olla mustika omast ka tuduvalt suurem, isegi kuni 1,2 tonni marju hektarilt
välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi. Heaks varjuks on ka päikest varjavad mustikataimed. Kui aga kaugelt ei õnnestu laanikut ära tunda, siis lähedalt ei tule sellega kohe kindlasti probleeme. Tuleb minna samblapolstri juurde ja ettevaatlikult üks taim välja sikutada. Nüüd võib näha, et laanik kasvab nagu korrustena. Teised meie tavalised samblad nii ei kasva. Korrused on moodustunud okstest, mille küljes leiame luubiga vaatamisel tihedalt väga väikeseid lehti. Igal aastal kasvab juurde vaid üks korrus, seega saab nende põhjal määrata leitud samblataime vanust
annaabi.ee 
