Indo-euroopa keeltes flektiivne vormimoodustus Lausem oodustus soome-ugri keeltes - tagasõnad indo-euroopa keeltes – eessõnad Eesti keele sõnajärg on sarnane saksa sõnajärjega. M urded Eestikeeles 8 peam urret: Lõuna-Eesti Võru Tartu Mulgi Põhja-Eesti Saarte Lääne Ranniku Ida Murded jagunevad Kesk murrakuteks Lõuna-Eesti(üldiselt) S T Ei Ai Q-mitmus Oluline: Kask-kõiv Mänd-pedak Tartu m urre Omaaegse Lõuna-Eesti kirjakeele aluseks Kuuskedest- kuuskist M ulgim urre Kõige põhjaeestlikum A e Kirjutame- kirjuteme Võru ja setu m urre Võru keel tänapäevase Lõuna-Eesti kirjakeele aluseks. Vokaalharmoonia Küla-külä Teine lauseehitus Ei tule- tule ei Põhja-Eesti:Keskm urre Aluseks kirjakeele
Sajandi teisel poolel murrete tähtsus vähenes, samas põlvkondade vahel keeleerinevused suurenesid. Murre on piirkondlik keelekasutus, mis erineb kirjakeelest mõnede tunnuste poolest.7 Kaardi saate siit: http://www.murre.ut.ee/esindatud-murded/ (päris hakkangi siia joonistama seda kaarti :D, mul on targematki teha !!) Tartu murre oli kunagi aluseks Lõuna-Eesti kirjakeelele. Setu murre on väga venepärane. Murded jagunevad väiksemateks murrakuteks, mille kasutuspiirkond on tunduvalt väiksem kui murdel. Murdeid võib olla palju, kuid kirjakeeli on igal rahvusel, kultuuril või riigil enamasti üks. Keeled: eesti, vene, soome ( väikese tähega) kohanimelised murded, murrakud: Võru murre, Haljala murrak. Murded ei ole kadunud, sest murdekeelst on eesti kirjakeelde tulnud palju sõnu. Nt. kääbus, leebe, hajuma, peibutama, sebima, meeldeldi, äsja.
Need on palju seotud alamsaksa keele mõjul toimunud oluliste keelestruktuuri muutustega 13.- 16. sajandil. Hakkasid levima lõpukadu, sisekadu, seejärel analoogilised de- mitmus ja si- imperfekt jms. Huno Rätsep on arvanud, et muutused algasid lõunaeesti alalt ja levisid sealt õhja ja lääne poole. Need muutsid nii põhja- kui ka lõunaeesti murdeid, luid erineval määral ja eri viisil. 5. Ka murrete jagunemine murrakuteks toimus ilmselt eeskätt 14.-16. sajandi jooksul. 14. saj. lõpuks kujunes välja talupoegade sunnismaisus. 15. ja 16. saj. vahetusel vormistati juriidiliselt pärisorjus. Seega kinnistati talupojad kindla mõisa külge ja piirati tugevasti nende liikumisvabadust. Selline jäik tõi kaasa erinevuste suurenemise murrete vahel. Aga sellega on ilmselt seotud eesti murrete jagunemine väga väikesteks murrakuteks.
kirjakeel ning karjalased moodustavad vaid kümnendiku vabariigi elanikkonnast. Keele tunnused Karjala keel kuulub koos soome, vepsa ja isuri keelega läänemeresoome keelte põhjarühma. Karjala murded on üsna sarnased soome keelega, mistõttu ongi neid liigitatud soome idamurreteks. Kirjakeel on praegu loomisjärgus. Kuna karjalased on juba aastasadu elanud laialipillutatult ulatuslikul alal, on nende keel jagunenud paljudeks kümneteks murrakuteks. Karjala keel jaotatakse tavaliselt kolmeks: päriskarjala ehk viena, aunuse ehk livviko ja lüüdi. Lüüdi keel on sarnane vepsa keelega. http://www.erm.ee/?lang=EST&node=779&parent=83 1991. aastal välja kuulutatud Karjala Vabariigi (endine ANSV) ainsaks riigikeeleks on vene keel. Karjala keelt ei kuulutatud riigikeeleks, kuna puudub ühtne karjala kirjakeel ning karjalased moodustavad vaid kümnendiku vabariigi elanikkonnast. Ka soome keelt ei tunnustatud riigikeelena
· Eesti keel on läänemeresoome lõunarühma kuuluv keel, mida eristab teistest keeltest 3 erinevat häälikupikkusastet (välted). · Grammatika seisukohast on teadus võrdlev grammatika. Selle uurimuse kohaselt on eesti keel oma keerukuselt esirinnas. EESTI KEELE MURDED laias laastus võib jagada põhja-eesti murded ja lõuna-eesti murded. Arvatakse, et tekkisid 14-15 sajand. · Omakorda jagunesid murded paikkondlikeks murrakuteks. · Tekkimise põhjus on, et oldi sunnismaine ja suheldi vähe. Tekkisid kohalikud keeled ehk murrakud. · Tänapäeval liigitatakse traditsioonilisi murdeid kolme rühma: 1) põhja-eesti murderühm: saarte-, lääne-, kesk- ja idamurre. 2) lõuna-eesti murderühm: mulgi-, tartu-, setu- ja võrumurre. 3) kirderanniku murre: rannamurre · Suurim erinevus tänapäeval üldkasutatavatest keeltest oli lõuna-eesti keelel.
17.-18. sajandi paiku kujunes Alutaguse lõunaosas välja kakskeelne rahvastik ("poluvertsikud"), kes kõneles vigast eesti ja vene keelt. Nende nn. Iisaku eestlaste täielik üleminek eesti keelele on toimunud alles viimase saja aasta kestel. 4 IDA-VIRUMAA MURDESISEST TAUSTAST Ajalooliste ja administratiiv-territoriaalsete tegurite toimel on eesti keele ala liigendatud paljudeks murreteks, murrakuteks ja alamurrakuteks. Põhja- ja lõunaeesti murde kõrval on kolmandaks eesti peamurdeks kirderannikumurre, mille levila ulatub piki Eesti põhjarannikut Tallinna lähistelt alates kuni Narva jõeni idas. Muistsel Virumaal on kahtlemata vanim ja keskseim olnud Alutaguse murrakuterühm, mis haarab enda alla Virumaa kogu idaosa Soome lahest kuni Peipsi põhjapiirini ja millel on rohkeid ühisjooni põhjaeesti idamurdega, eeskätt sealse vana Kodavere murrakuga. Enamasti
mis on seotud ajalooliste sündmuste ja inimestega). On kirjutatud ka kunstmuistendeid (näiteks Friedrich Robert Faehlmanni (17981850) "Emajõe sünd", "Koit ja Hämarik"jt). murrak vt murre. murre dialekt; teatud piirkonna eripärane keelekuju. Murre erineb kirjakeelest ja teistest murretest sõnade häälikukoostise, sõnade muutmise, sõnavara ja lausestuse poolest. Murded jagunevad paikkondlike erijoontega murrakuteks. Eesti murrakute piirid langevad üldjoontes kokku endiste kihelkondadega. muusad kreeka mütoloogias kunstide ja teaduste kaitsejumalannad: Erato kaitses armastusluulet, Euterpe muusikat, Kalliope eepilist luulet, Kleio ajalooteadust, Melpomene tragöödiat, Polyhymnia laulu, Terpsichore tantsu, Thaleia komöödiat, Urania astronoomiat. mõistatus rahvaluule liik, mis annab olendist, esemest, nähtusest või olukorrast varjatud kujul rea tundemärke, mille põhjal see tuleb ära arvata
koondunud inimeste vahel. See tõi kaasa paikkondlike keelekujude üha selgema eristumise. Alates 19. sajandi lõpust algas aga seoses inimeste suurema liikumisega ka murdekeelte ühtlustumine. 20. sajandi teisel poolel just ka televisioon mänginud suurt rolli murdeerinevuste vähenemisel. Siiski võib tõdeda, et tänapäevani on Eesti keeleala territoriaalselt üsna sügavalt ja tihedalt liigendatud murreteks ning need omakorda paikkondlikeks murrakuteks. Seevastu sotsiaalselt on eesti keel suuremate keeltega võrreldes suhteliselt ühtlane. Erinevused n-ö lihtrahva keele ja haritlaste keele vahel või igapäevase kõnekeele ja normitud kirjakeele vahel pole eesti keeles kuigi teravad. Võib küll rääkida teatud sotsiaalse rühma kõnepruugist (nt õpilasargoo), kuid selle eripära piirdub peamiselt teatud valdkondi hõlmava sõnavaraga. Kirjakeele ajalugu Eesti kirjakeele ajalugu on jälgitav alates 16. sajandist. 17
annaabi.ee 
