"Õigekeelsussõnaraamat" sisaldab ~40 Aaviku loodud sõna. Lisaks sellele on Aavik mitmete tänapäevases eesti keeles vältimatute tuletiste (kaas)autor, keeles on kindlalt koha sisse võtnud ka Aaviku propageeritud i-mitmus, im-superlatiiv, lühikesed pluurali partitiivi ja illatiivi vormid ning -ismid ja ikud. Aaviku-eelsete -ismuste ja -ikeride asemel; tähelepanuväärne on ka Aaviku poolt soovitatud ning eesti keeles täielikult kodunenud soome laenude hulk, nagu ka eesti murdeist kirjakeelt rikastama toodud sõnade oma. Aavikut ei toetand ei valitsus, ei ükski organisatsioon ega asutus. Johannes Aavik võttis ta soome keelest kasutusele selliseid sõnu, mille tüvi oli mõlemas keeles olemas. Näiteks lennukas, püstitama, jäse, almus, kääbus, kõiv, orb jt. Sõna "aluse" määratleb Aavik järgmiselt: 1) kahesilbiline tüvi; 2) tugevnev astmevaheldus; 3) pikk vokaal 1. silbis; 4) konsonant sõna alguses; 5) teine tüvesilp on -da-; 6) 1. silbi lõpus on
"Õigekeelsussõnaraamat" sisaldab ~40 Aaviku loodud sõna. Lisaks sellele on Aavik mitmete tänapäevases eesti keeles vältimatute tuletiste (kaas)autor, keeles on kindlalt koha sisse võtnud ka Aaviku propageeritud i-mitmus, im-superlatiiv, lühikesed pluurali partitiivi ja illatiivi vormid ning -ismid ja ikud. Aaviku-eelsete -ismuste ja -ikeride asemel; tähelepanuväärne on ka Aaviku poolt soovitatud ning eesti keeles täielikult kodunenud soome laenude hulk, nagu ka eesti murdeist kirjakeelt rikastama toodud sõnade oma. Aavik tegeles ka süntaksiga, sel alal on tema peamisi teeneid des ja nud- lauselühendite propageerimine ja sõnajärje degermaniseerimine. "Ei tohi unustada, et Aavik lansseeris oma keeleuuenduse ja selle menu algas võõra võimu all. See oli algul puhtalt ühe mehe üritus, ilma igasugu välise abita. Hiljem sai Aavik ainult moraalset toetust nooremalt intelligentsilt ja kirjanikelt
rahvahulki erutavate probleemide asemel tõstsid nooreestlased imetletavaks inimese individuaalsuse. Seda ilmestab näiteks Randvere esseenovell "Ruth". "Noor-Eesti" oli ennekõike küll kirjanduslik rühmitus ,kuid taotles laiemaid kultuurilisi eesmärke. Nooreestlased andsid kunstnikele tegutsemis- ja esinemisvõimalusi, saades omakorda toetust nende töödelt. "Noor-Eesti" rühmituse liige Johannes Aavik tõdes, et eesti kirjakeele sõnavara on kesine ja tegi ettepaneku seda täiendada murdeist võetud sõnadega, laenata võõrkeeltest ning kasutada võõrsõnu. Nii tõusis Noor-Eesti üheks tegevusvaldkonnaks ka keeleuuendus. Aavik rõhutas vajadust puhastada eesti keel saksa mõjudest. "Noor-Eesti" rühmituse ja sellega seotud autorite looming vastandus hilisemas arengujärgus teravalt ülejäänud eesti kirjandusele. See väljendus kõige selgemini Noor-Eesti kolmandas albumis (1909).Mitmed kirjanikud said kriitika osaliseks ja nende luulet peeti kunstiliselt
Esimese pikema keelealase artikli "Eesti kirjakeele täiendamise abinõudest" avaldas Aavik "NoorEesti" I albumis (1905). Siin nendib keeleuuendaja motiveeritult, et eesti kirjakeele sõnavara on liiga väike: puuduvad paljud kõige igapäevasemaid mõisteid märkivad sõnad. Eesti kirjakeele sõnavara rikastamiseks soovitab J. Aavik kasutada sõnade tuletamist liidete varal olemasolevaist tüvedest ja sõnade laenamist eesti murdeist, soome keelest ja võõrkeeltest. Ta peab tarvilikuks moodustada seesugused tuletatud käänd ja pöördsõnad, nagu arusaadavus, kalduvus; eksimatus, lõpmatus; kaugendama, valgendama; kattuma, käänduma jt. Artiklis "Abstraktlikud substantivid Eesti keeles", mis ilmus "NoorEesti" II albumis 1907, arutleb J. Aavik küsimust, kuidas tuleks ne, kas, lane, line, lik, ta ja tuliitega omadussõnadest tuletada usliitelisi nimisõnu, ilma milleta on
mail välja hilise läänemeresoome algkeele kolm põhilist hõimumurderühma: põhja-, ida- ja lõunarühm. Idarühma murrete kõnelejad elasid tol ajal tõenäoliselt praegusest Eesti alast idas Peipsi ja Pihkva järve taga ning liikusid hiljem Laadoga lähikonda. Neist murretest kujunesid hiljem läbi mitme vaheastme karjala, vepsa ja isuri keel ning soome keele idamurded. Põhjarühma murrete kõnelejad asustasid praegust Lääne-Soomet ja neist murdeist arenesid eeskätt hilisemad edelamurded ning Häme murded. Lõunarühma murdeid kõneldi Soome lahe lõunakaldal enamasti praeguse Eesti alal ja Läti põhjaosas. Tollele murderümale on seni leitud üsna napilt ühisuuendeid. Olulisimad on näiteks õ sündimine esisilpi varasema e ja o asemele, ksi-tunnuseline tingiv kõneviis jne. Läänemeresoome murrete lõunarühmas eraldus esialgu kolm hõimumurret, mida nüüd on
rootsi keel on kas murre või ühiskeel. Murded jagunevad kaheks. Läänerühma moodustavad Pohjanmaa murded koos Ahvenamaa ja viimasega piirneva Turumaa edelaosaga, mis on pidevalt arenenud väga tihedas ja vahetus seoses Rootsi emamaa idapoolsete murretega. Idarühma murded on Turumaa idaosas ning Uusimaal püsinud küllaltki arhailisel järjel, eriti Uusimaa idaosas. Soomerootsi sõnad eesti murretes on kas kaudlaenud, st eesti keelde tulnud soome keele vahendusel või otse soomerootsi murdeist ülevõetud sõnad. 31. Rootsi laentüvede rühmitamise alused (Raimo Raagi jaotus). Põhiline rootsi laenude rühmitamise alus on ajalisgeograafiline: tuleb arvestada kronoloogiat (eestlaste kokkupuutumine rootslastega) ja ka laenuandjate, eestirootslaste, soomerootslaste ja ojamaalaste ruumilist paiknemist vastavalt Eestis, Soomes ja Ojamaal. Tema jaotus: 1
annaabi.ee 
