EELK Usuteaduse Instituut I kursus (usuteaduse rakenduskõrgharidus) Kristi Nõmm Munkluse roll ida- ja läänekiriku ning kristlike ühiskondade arengus (ca 300- 1500) Juhendaja Veiko Vihuri 6. juunil 2012. aastal Munk (kreeka keeles mono + achos 'üksik võitleja') on isik, kes praktiseerib religioosset askeetlust, elades kas üksi või teiste munkadega, kuid säilitades alati teatava eraldatuse nendest, kes ei jaga temaga sama eesmärki. Allikas: (http://et.wikipedia.org/wiki/Munk) Munga eesmärk on isikliku lunastuse saavutamine, ning oma elu Jumalale pühendamine. Mungad on andnud tavaliselt ka tõotused ning seeläbi saanud ordu liikmeks. Esimesteks kristlikeks munkadeks olid erakud, kes müüsid oma vara, hülgasid perekonnad ning elasid akseetlikult üksildastes paikades. Kas näiteks kõrbes, koobastes või mägedes. Esimeseks kristlikuks mungaks peetakse Antonius Suurt. Esimese kristliku kloostri rajas egiptlane Pachomios. ...
igasugused õigused ning pidid alluma ainult oma mehele. Mehed olid aga võimukad ja võisid korraga pidada mitut naist. Mehed käisid ka koolis, kuid naised olid kodus ja tegid koduseid töid. Juba antiikajast leiamegi seisukoha, et mees on perekonna pea ja tema peab pere ülal hoidma. Naise roll on kasvatada lapsi ning hoida kodu korras. Keskajal, kui tekkis kristlus, ei väärtustatud enam abielu, vaid levisid muud erinevad lõbustused, sealhulgas ka prostitutsioon. Peeti lugu munklusest ja üldse kõigest, mis ei olnud seotud suhete ja ihadega. Inimlikku nõrkust tuli hüvitada palverännakutega, paastuga, ning ajutist keeldumist seksuaalsusest. Keskaegne suhtumine seksuaalsusesse oli kahene. Kristlik moraal mõistis hukka seksuaalsuse, kuid lubati avalikult tundeid avaldada. Pere elas tihedalt koos väikestes ruumides ning privaatsuseks polnud võimalust. Lapsi kasutati ära igapäevases töös, tütred tegid naiste töid, milleks olid näiteks kudumine, ketramine
kõiketeadjateks. Samsaarat kirjeldatakse kui mitmekordset ümbersündi ning viletsat elu, mis on täis kannatust ning raskusi. Hinge saab sansaarast päästa vaid moksha. Moksha on džainismi uskumuste järgi kõrgeim tase, kuhu hing saab jõuda. Džinad aitavad õpilastel sansaarast vabaneda (Partridge; 2006 lk 165). Džainismil on Indias umbes kuus miljonit jälgijat (Postimees; 2015). 1.2 Arengusuunad meie ajaarvamise alguses Džainism arenes ajapikku askeetlusel rajanevast munklusest religioosseks kultuuriks, mis hõlmas endas ka ilmikuid. Džainismi levik Ida-Indiast piki kaubateist India lääneossa toimus umbes 1. saj eKr. Tähtsaim vana aja tõendusmaterjal džainismi kohta Lääne-Indias on leitud Delhist lõunapool asuvast Mathura linnast, mis on peamist karavaniteede ristumiskoht. Umbes tuhat aastat peale Mahavira tegevusaega kujutas džainism endast ühtset (Bowker; 2005 lk 60). Džainismi ajaloo varases järgus lõhenes usund kaheks peamiseks vooluks
4 2.Vaimuliku seisus 2.1 Vaimuliku kasvatus Vaimulikud olid keskaja seisustest kõige haritum ja samas kõige väiksearvulisem osa. Vaimuliku kasvatus vajas pikka aega ja kindlat koolitust, lisaks aga ka teistsugust eluviisi. Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Vaimulike ideaaliks oli karm ja ilmalikes küsimustes rangelt erapooletu munk-askeet, kes peab põlgama mööduvat ja maist ning oskama seda kõike sisendada ka tavakristlastele. Munklusest pidasid palju ka esimesed autoriteedid kirikuisade hulgas, näiteks Basileos Suur. Basileos pidas väga oluliseks kasvatada kloostrites poisse, eriti vaeslapsi. Ta soovitas, et poistele oleks ette nähtud eraldi ruum, igapäevane elukorraldus oleks eale vastav ja järelevalve oleks usaldatud vaid kõige kogenumatele, vanadele ja kannatlikele munkadele. Karistada tuleks peamiselt paastu ja rääkimiskeeluga. Kasvatus pidi olema igal juhul karm, range ja askeetlik, kuid mitte julm ja juhuslik
võtab, vaimulike eluviisid, jutlustamine, lõppeb kokkuvõtliku manitsusega alandusele. XI LOENG – 15.10.2020 – KESKAEGNE MUNKLUS LÄÄNES Vaidlus, kust pärineb Õhtumaine munklus. Ei ole pääsu ida mõjust – võrsumise tees. Eksisteerivad külg-külje kõrval ja toetuvad samadele põhimõtetele, kuid idamunklus lihtsalt vanem ja annab impulsse Läände. Võrsumise teesi kõrvale toovad Lääne uurijad teise teesi, Lääne munklus omandab 4./5. sajandil Idast iseseisva näo. Munklusest kujuneb olulisim faktor, mis vormib järgneva aja vaimset kiriklikku elu – annab palju misjonäre ja teolooge. Gallia munklus 4.-5. sajandil. Munklus 4. sajandi lõpus on väga lõdvalt seotud, elati küll kollektiivselt, ent siiski eraklikult. Püha Martin kultiveerib esimesena teadlikult omaette institutsionaalsusega askeetide asundust Gallias. Martinil sõjaline taust, ent ristimise järel lahkus sõjaväest ning asus õppima. 371. a valitakse ta Toulouse’i linna piiskopiks
annaabi.ee 
