kopsudele, kus ta reageerib ja tekitab hapet (Robbins, 2013). Kloori vastu oli aga lihtsaks kaitseks gaasimask ja see kaotas oma efektiivsuse üpris kiirelt. Peale seda muutus see kasutuks relvaks ja sellega enam ei tegeletud.(Kaup, 2003) Parimaks keemiarelvaks loetakse ipriidi ehk sinepigaasi (inglise keeles ka mustard gas). Peale selle, et kokkupuutel saavad vigastada silmad ja kopsud, tungib see vedelik läbi riiete ja naha, seega lihtsalt gaasimaskist ja tavalisest mundrist kasu pole. Sinepigaas on väga püsiv, tekitav pinnareostus ei lase inimestel seal pinnal midagi kasvatada ja see pinnas ei pruugi olla isegi läbitav (Nõmm, 2008). Lisaks kasutatakse neuroparalüütilisi mürke (aine märgistused GB, GD, GA, VX). Tavaliselt looduses neid ei eksisteeri, aga kui keegi on need sünteesinud, siis kokkupuutel võivad tekkida liigne erituse teke, peavalu, põiekontrolli puudulikkus, krambihood, kooma või isegi surm
et lausa põlgust ja vihkamist Ent ka häbist ei säästa ma ennast! pikiks aastakümneiks vääris. Üht-teist ma kuulen siin Tõnismäel kesk linna liiklusekära, Ei üksnes siinmail! Oli kord ja see, mida tahaksin kõigepealt, üks maa, nimeks Volga-Saksa, oleks minna siit hoopis ära, mida enam ei ole, ja rääkida head minu mundrist ka seal ei maksa, sest leina ja häbi mõlemat vaid vaiksel kalmistul talun kus leidub tsetseene, ingusse ja veel seal kuskil leidke minule paik! nii mõnda Kaukaasia hõimu Head tallinlased, teid palun! Ma arvasin, et mul on kõnelda järvedest aeg Ma arvasin, et mul on kõnelda järvedest aeg. Järved ei ole jõed ega mered. Ärevi südami on jõgedega kaasa mindud ja meredeni jõutud. Ei saa järvedega kaasa minna
tuhandeid nõukogude sõjavange ja Euroopa riikidest toodud juute. 1942. aastal, mil Saksa vägesid tabasid mitmel rindel rasked lüüasaamised, hakati senini alaväärtuslikuks peetud rahvaste -- ka eesti -- noorsugu värbama Saksa rindeväeosadesse, pakkudes valikut nende ja tööteenistuse vahel rindevööndis või Saksamaal. Loodavat Eesti Leegionit lubati rakendada Eesti piiride kaitseks. Et vabatahtlikke nappis, mindi Eestis peatselt üle sundvärbamisele. Pääsemaks Saksa mundrist, pagesid tuhanded eesti noormehed üle lahe Soome. Eestlaste arv Soomes paisus ruttu nii suureks, et neist loodi Soome armees omaette väeosa, Jalaväerügement 200. Sõjategevus Eestis 1944.a ja nõukogude okupatsiooni taastamine 1944. aasta alguses purustasid Nõukogude väed Leningradi piiranud Saksa armeedegrupi "Nord". Eesti oli peaaegu kaitseta, siia taganenud desorganiseeritud Saksa väeosasid jälitanud Punaarmee eelsalgad
«Kallike,» ütles Phoebus, «kas me ei läheks tagasi tuppa?» «Ei,» vastas ta ja avas uudishimus oma silmad, mis hirmuga olid sulgunud. Parajasti tuli Saint-Pierre-aux-Boeufs' tänavast platsile häbivanker, millele oli ette rakendatud tugev normandia hobune ja mille ümber mehed ratsutasid, lilladel mundritel valged ristid. Vahtkonna seersandid tegid rahva seas kepihoopidega teed. Vankri kõrval ratsutasid mõned kohtuametnikud ja vahtkonna ohvitserid, keda ära võis tunda nende mustast mundrist ja kohmetust sadulasistumisest. Magister Jacques Char-molue oli nende eesotsas. Vankris istus noor tütarlaps, käed seljale seotud. Preestrit ta kõrval polnud. Ta oli särgiväel, pikad mustad juuksed (sel ajal oli viisiks neid alles võlla juures ära lõigata) langesid lahtistena ta poolkaetud rinnale ja õlgadele. Läbi lainetavate juuste, mis särasid nagu kaarna suled, võis näha halli jämedat karedat köit, mis ta haprad rangluud marraskile oli hõõrunud
ümber, kui ähvardab tulla vihma, õhk oli raske, niiske ja külm. Mileedi, muidu nii tugev naine, võpatas tahtmatult. Ohvitser laskis endale kätte näidata mileedi pakid jaij käskis need paati viia. Kui see oli tehtud, palus ta mileedit paati astuda ja ulatas talle oma käsivarre. Mileedi silmitses meest ja kõhkles. «Kes te olete, mu härra, et te minu eest nii eriliselt hoolitsete?» küsis ta. «Seda peaksite mõistma minu mundrist, mileedi. Olen inglise mereväe ohvitser,» vastas noormees. «Kas siis inglise mereväe ohvitserid teenivad alati oma kaasmaalasi, kui need saabuvad mõnda Suurbritannia sadamasse, ja on isegi nii galantsed, et aitavad nad maale?» «Jah, mileedi, tavaliselt küll. Kuid mitte viisakusest, vaid ettevaatusest saadetakse võõrad sõja ajal teatud võõrastemajadesse, kuhu nad jäävad valitsuse järelevalve alla, kuni hangitakse nende kohta kõik andmed.»
annaabi.ee 
