Mullateaduse eksamiks abiks õppimisel (0)

Mullateaduse eksamiks abiks 1.Geoloogiline ajajaotus – perioodid, millest on Eesti setted. Aegkond (ladekond) Ajastu (ladestu) Ajastik (ladestik) Elu areng Algus mln. a. tagasi Kestu s mln. a. Kainosoiku m  ehk Uusaegkond Antropoge
en  ehk Kvaternaar Holotseen - praegu Kaasaegsete taimede ja loomade levik. Imetajate, lindude, kalade, putukate jt. selgroogsete õitseng.  Ajastu alguseks väljakujunenud inimene 1,5 - 2,6 mln Kestab 1,5 - 2,6 mln a. Ülempleistotse en Keskpleistotsee n Alampleistotse en Neogeen Pliotseen Katteseemnetaimede õitseng. Kaasaegsete imeta-jate esivanemate ilmumine. Inimahvide areng. Selgrootute sh. kõhtjalgsete levik 23 mln 20,4 mln aastat Miotseen Paleogeen Oligotseen Primitiivsete imetajate õitseaeg. Jätkub lindude     ja õistaimede areng. Selgrootute levik 65,5 mln 42,5 mln aastat Eotseen Paleotseen Mesosoikum ehk  Keskaegkon d Kriit Ülemkriit Lindude, imetajate, putukate areng. Suuremad roomajad surevad ajastu lõpuks välja. Ilmuvad õistaimed – katteseemnetaimed 145,5 mln 80 mln aastat Alamkriit Juura Ülemjuura Olemasoleva elu areng. Roomajate õitseaeg. Lindude ilmumine 200
mln 54,5 mln aastat Keskjuura Alamjuura Triias Ülemtriias Olemasoleva elu areng maismaal ja meres. Maal ilmuvad esimesed imetajad. Okaspuude levik 251
mln 51 mln aastat Kesktriias Alamtriias Paleosoikum ehk  Vanaaegkon d          Perm Ülemperm Roomajate ilmumine. Juba olemasoleva elu edasine areng. Maal lisanduvad katteseemnetaimed - okaspuud 299
mln 48 mln aastat Alamperm Karbon Ülemkarbon Puukõrgused lopsakad eostaimed. Kahepaiksete ja putukate areng maal. Elu õitseng meres.  Foraminifeerid – kojaga ainuraksed 359
mln 60 mln aastat Keskkarbon Alamkarbon Devon Ülemdevon Rüükalade areng, kahepaiksete ja putukate ilmumine. Maal eostaimede - osjade, koldade, sõnajalgade lai levik. Meres peajalgsed, kalad, käsijalgsed (karpide taolised selgrootud), korallid 416
mln 57 mln aastat Keskdevon Alamdevon Silur Ülemsilur Elu areng vees ja maismaal jätkub. Meres rüü-kalad, peajalgsed, korallid. Maal levivad       primitiiv-sed eostaimed 444
mln 28 mln aastat Alamsilur Ordoviitsiu m Ülemordoviitsiu m Bakterid, ainuraksed, vetikad. Trilobiidid, selgroo-tud primitiivsed loomad.  Primitiivsete maismaa-taimede areng 488 mln 44 mln aastat Keskordoviitsiu m Alamordoviitsiu m Kambrium Ülemkambrium Bakterid, ainuraksed, vetikad. Meres trilobiidid (vähilaadsed). Primitiivsed   542 
mln 54 mln aastat Keskkambrium 1


maismaataimed Alamkambrium Proterosoiku m ehk Aguaegkond Vend  Arhed, bakterid ja ainuraksed.  Fotosünteesivad vetikad. Primitiivsed selgrootud 2500 mln üle 2000 mln aasta Arhaikum  ehk Ürgaegkond Elu tekkimine. Leitud orgaanilises aines sisalduva C jäljed,  Võimalik ürgbakterite - arhede elu  üle 4000 mln üle 3500 mln aasta Perioodid, millest on Eesti setted.  Selgituseks. 1. Arhaikumis ja Proterosoikumis oli Eesti ala oli suur tasandik,  toimus maa
kulutus   ehk   denutatsioon.      Arhaikumi   ja   Proterosoikumi   kivimid  (tugevasti
moondunud   kildad,   gneisid,   graniidid)  moodustavad   Eestis   sügaval   asuva
kristalse aluskorra. Aluskorra kivimid ei paljandu Eestis kuskil.  Tallinnas on
need 118-130 m sügavusel, lõuna suunas sügavus suureneb, Võrus on need 600 m
sügavusel. Proterosoikumi lõpus hakkas maapind kulutuse tõttu vajuma ja meri tungis
peale.  2.   Paleosoikumi   ajastute   Kambriumi,   Ordoviitsiumi,   Siluri,   Devoni   ajal   oli
Eesti   kaetud   merega.   Sel   ajal   kujunesid   mere   põhjas   Eesti   settekivimite
tüsedad lasundid.  3. Karbonis merepõhi tõusis, Eesti ala oli Karbonis ja Permis maismaa.  Sel
perioodil   oli   Eesti   alal   maa   kulutus   ehk   denutatsioon.  Karboni   ja   Permi   setted
Eestis puuduvad, sest siin oli sel ajal maismaa.  4.  Keskaegkonna   Mesosoikumi   ajastutel   -   Triias,   Juura,   Kriit  oli   Eesti   ala
maismaa.  5.  Uusaegkonna   -   Kainosoikumi  viimasel   ajastul  Antropogeenis   ehk
Kvaternaaris   toimusid   ulatuslikud   mere   ja   mandri   jäätumised.     Mandrijää
jättis   taandudes   maha   mitmesuguseid   setteid,   mis   on   praeguste   muldade
lähtekivimiteks.   Olulised   setted   pärinevad   viimasest   -   Weicheli   jäätumisperioodist
(Eestis   vastab   sellele   Järva   jäärtumine).  Kvaternaari   eelviimase   ajastiku  –
Ülempleistotseeni lõpus moodustus jää sulamisel jää serva ja mandri vahele
suur   järv   –   Balti   jääpaisjärv,  millel   puudus   merega   ühendus.   See   kattis   Eesti
Lääne,   Põhja   ja   Loode   osa   ning   Peipsi   ja   Võrtsjärve   nõo.   Ala,   mida   järv   kattis,
nimetatakse   siiani  Madal-Eestiks  (allveealaks)   ja   ala,   mis   oli   tol   ajal   maismaa,
nimetatakse Kõrg-Eestiks (pealveealaks).  Kvaternaari viimase ajastiku - Holotseeni (nüüdisaja) – alguses tekkis taas
ühendus merega ja Balti jääpaisjärve asemel oli seal Joldiameri.   Sellele järgnes
periood,   kus   side   merega   katkes  ja   mere   asemel   oli   suur   mageveejärv   –
Antsülusjärv.   Holotseeni   algusest   on   Põhja-Eestis   ja   Lääne-Eestis
Antsülusjärve setted (kuni 45 m  kõrgusel üle merepinna), sest need alad olid vee
all.  2


Holotseeni   keskel   moodustus   Läänemere   nõos   taas   meri   –   Litoriinameri.
Selle mere setteid leidub Eestis kuni 27 m kõrgusel merepinnast (näit. Põhja-
Eestis Väänas, Rannametsas Pärnumaal)  Viimase  4000  aastat on Läänemeri  olnud  Limneamere  staadiumis  ja jätkab
taandumist Eesti alalt (Eesti pindala kasvab).  Kokkuvõte. Eesti setted pärinevad: 1. Vanaaegkonna ajastutest: Kambrium, Ordoviitsium, Silur, Devon 2.   Uusaegkonna   ajastust   –   Kvaternaarist.   Kvaternaari   viimase   ajastiku
Holotseeni   algusest   on   pärit   Antsülusjärve   setted   Lääne-   ja   Põhja-Eestis,
mis   olid   sel   ajal   vee   all.   Holotseeni   keskelt   on   pärit   Litoriinamere   setted
Põhja- ja lääne Eestis.  2. Eesti muldade lähtekivimid, nende kivimiline ja mineraloogiline koostis.  Maakoorel on 2 struktuurikorrust: aluskord ja pealiskord.  Aluskord. 180-600 m sügavusel paiknevad Arhaikumi ja Proterosoikumi aegkonnast
pärit tardkivimid ja moondekivimid (kildad, graniidid, basalt, gneisid) Pealiskord.  Pealiskord   jaguneb   aluspõhjaks   ja   pinnakatteks   Koosneb   erinevatest
settekivimitest.  _____________________________________________________________________________     P       Pinnakate - katab aluspõhja, koosneb kobedatest setetest, mis tekkinud murenenud aluspõhja       e          settekivimitest (Eestis Kvaternaari setted). Liiv, kruus, moreen, järvelubi,
turvas.      a         Pinnakate on peamine mulla lähtekivim.      l ________________________________________________________________________________     i     s     k     Aluspõhi  –   katab   aluskorda,   koosneb   erinevatest   settekivimitest   (Eestis
Kambiumi, Ordoviitsiumi,            d                 Siluri, Devoni setted). Püriit, fosforiit, glaukoniit, liivad, savid, põlevkivi,
lubjakivi, dolomiit, domeriit, 3


    o        kvarts, tsirkoon, turmaliin     r                d ______________________________________________________________________________________ Aluskord   –  koosneb   tardkivimitest   ja   moondekivimitest  (kildad,   graniidid,   basalt,
gneisid) ______________________________________________________________________________________ Eesti muldade lähtekivimid  Lähtekivim ehk emakivim on pinnakatte ülemine osa. Lähtekivimi muutunud
ülemine osa on muld. Lähtekivimi all, aluspõhja kihis, on aluskivim. Vähesed
aluspõhja   kivimid   on   Eestis   mulla   lähtekivimiks  (3%   Eesti   territooriumist).
Enamus lähtekivimeid paikneb pinnakattes. Aluspõhja   kivimid,   mis   on   mulla   lähtekivimiks:   paekivid  (lubjakivi,   dolokivi),
merglid,   savid  (Kambriumi   sinisavi,   Devoni   savi),  liivakivid  (Devoni,   Kambriumi,
Ordoviitsiumi   liivakivi),  orgaanilised   kivimid  (elusorganismide   jäänustest   –
põlevkivi). Kõige enam levinud lubjakivi – Põhja-Eestis ja saartel.  Ülejäänud Eesti osas on mulla lähtekivimiks pinnakattelised setted. Pinnakattelised   setted   -   tekkinud   murenenud   aluspühja   settekivimitest.
Jagatakse 9-sse rühma: 1. Moreen – mandrijää sulamisel mahajäänud materjal. Moreeni tüübid: a)   Valkjashall   moreen  –   Põhja-Eestis.   Sisaldab   Ordoviitsiumi   ja   Siluri
karbonaatkivimeid.   Peenkivi   kõrval   esineb   munakaid   ja   rahne,   ka   tard-   ja
moondekivimitest   pärit   kive   ja   kruusa.  Valkjashall   moreen   on  lähtekivimiks
karbonaadirikastele   ja   huumusrikastele   rähkmuldadele  ja   osalt
õhukestele paepealsetele muldadele. b) Kollakashall moreen – Kesk-Eestis. Sisaldab Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni
karbonaatkivimeid                                                   ja raudkivi. Väiksema kivisusega ja
karbonaatsusega kui valkjashall moreen. Kollakashall moreen on lähtekivimiks
kõige viljakamatele huumusrikastele leostunud ja leetjatele muldadele,
mis on neutraalse reaktsiooniga   (pH 7 lähedal), hea struktuursusega, väikese
korelisusega.                    c)  Punakaspruun  ja  pruun moreen  – Lõuna-Eestis, Kagu-Eestis. Aluspõhja
settekivimid   Devoni   ajastust.   Mõnel   pool   Põhja-Eestist   jääga   kaasa   toodud
karbonaatkivimid   ja   raudkivi.  Punakaspruun   karbonaadivaba   moreen   on 4


lähtekivimiks   näivleetunud   happelistele   muldadele,   punakaspruun
karbonaate   sisaldav  moreen  on  lähtekivimiks   viljakatele  leetjatele  ja
leostunud muldadele. d)   Sinakashall   moreen  –   klindiesisel   alal   (klint   -   kõrge   järsk   rannaastang, rannakalju).   Aluspõhja   settekivimid   ja   raudkivi   Kambriumi   ajastust.
Karbonaatkivimid  puuduvad.  Sinakashall  moreen on  lähtekivimiks   kivistele
leetunud muldadele ja rusukaldemuldadele. (Karbonaadid on süsihappe H2CO3 soolad, näiteks Na2CO3, CaCO3 (lubjakivi, kriit), K2CO3, MgCO3. Süsihape ja selle soolad annavad dissotsieerudes karbonaatioone
- CO32-.) 2.   Liustiku   sulamisvee   setted  –   kujunenud   jää   sulamisel   liustikuserva   ees.
Jagatakse kaheks: a) Liustikujõe setted ehk glatsiofluviaalsed setted – oosisetted (munakad,
veerised,   kruus,   liiv)     sandurisetted   (peeneteralised   kruusad   ja   liivad),
mõhnasetted   (põimjaskihilised   liivad).  Veerised   ja   kruusad   on lähtekivimiteks rähkmuldadele ja veerismuldadele.  b) Liustikujärve setted  ehk  limnoglatsiaalsed setted  – Jääpaisjärve põhja
settinud   liivad,   saviliivad,   liivsavid,   viirsavid   või   liustikujärve   mõhnasetted.
Karbonaadivabad liivad on lähtekivimiks leetunud ja leedemuldadele.
Savid on lähtekivimiks gleimuldadele.  3. Meresetted – ajast, kui Balti basseinil oli ühendus ookeaniga a)   Merepõhjasetted  –   liiv,   savi.  Merepõhjasetted   on   lähtekivimiks
soostunud muldadele Madal-Eestis, (Põhja- ja Lääne-Eesti) , mis oli kunagi
merepõhi. b)   Rannasetted   –  väikese   savisisaldusega,   kohati   koreserikkad   setted
tänapäeva   mere   jt.   veekogude   rannal.  Rannasetted   on   lähtekivimiks
rannikumuldadele ja gleimuldadele. 4. Tuulesetted  ehk  eoolsed setted  – tuule tegevuse tagajärjel kuhjunud setted,
peamiselt   liivad.   Nüüdisaegsed   eelluited   (peenliiv)   ja   Läänemere   varasemate
staadiumide   rannikuluited.  Eelluidetel   on   kujunenud     primitiivsed   liivmullad.
Vanadel rannikuluidetel on kujunenud leetunud ja leedemullad. 5.   Nõlvasetted  ehk  deluviaalsetted  –   jäärakutest   välja   uhutud   ja   nõgudesse
sattunud   materjal   või   vee-erosiooniga  kallakultele   sattunud   muld.  Levinud   nõgudes
Lõuna-Eestis. Deluviaalsetted on lähtekivimiks deluviaalmuldadele. 6.   Jõesetted  ehk  alluviaalsetted  –   kujunenud   jõe   lammidel   või   suudmetes,   ka
suurte   järvede   üleujutusalal.    (jõelamm   on   jõeoru   üleujutatav   ala   suurvee   korral;
taimekooslust, mis asub lammil, nimetatakse luhaks ehk lamminiiduks, näit. Anne luht
Emajõe ääres)  Lääne-Eesti jõelammidel (Kasari, Pärnu) on alluviaalsetted  liivsavid ja
savid.   Lõuna-Eesti   jõgede   lammidel   (Piusa,   Mustjõgi)   on   alluviaalsetted   liivad. 5


Jääajajärgsed   jõesetted   on   lähtekivimiks   lammimuldadele.   Järvede
üleujutusaladel   leiduvad   kaldasetted   ja   ka   järve   põhjasetted  (liiv,   kruus,
järvelubi, järvemuda) on lähtekivimiks glei ja soomuldadele.  7. Orgaanilised setted – jääajajärgsed soosetted, peamiselt turbad: madalsooturvas,
siirdesooturvas,   rabaturvas.   Nendel   setetel   on   kujunenud   vastavalt
madasoomullad, siirdesoomullad ja rabamullad. 8.   Mitmekihilised   lähtekivimid  –   maa   pinnakattes   sisaldub   sageli   erinevate
omadustega   lähtekivimeid.   Eestis   on   mitmekihilisi   mulla   lähtekivimeid   igal   pool.
Näiteks   aluspõhjakivimitel   paiknevad   pinnakattesetted,   karbonaatkivimil   paiknev
moreen.  Relieefi  madalamates   osades   on   setetel   kujunenud   valdavalt
gleimullad. 9.   Inimtekkelised   lähtekivimid  –   praht,   tuhk,   prügimäed   jms.   ning   kuhjatud   ja
segatud   looduslikud   setted.  Neil   on   jäätmetel   on   kujunenud   mitmesugused
tehismullad.   Tuhamäed   ja   prügilad   kaetakse   tehispinnasega   ja   seal
hakkavad kasvama taimed.  3. Mulla mineraalosa, selle tähtsus, mulla mehhaaniline koostis ehk lõimis.
Mis   on   peenes,   kores,   liiv,   tolm,   savi,   füüsikaline   liiv,   füüsikaline   savi;
Katšinski   süsteemis   liiv,   saviliiv,   kerge   liivsavi,   keskmine   liivsavi,   raske
liivsavi, savi – nende füüsikalise savi sisaldus, lühendid; korese jaotamine
suuruse   ja   kuju   järgi,   lühendid.   Mulla   lõimise   mõju   teistele   mulla
omadustele (mil määral, kuidas, miks?) Mulla mineraalosa. Mineraalideks  nimetatakse   looduslikke   füüsikalis-keemiliste   protsesside   mõjul
tekkinud,   aatomite   korrastatud   paigutusega  tahkeid   keemilisi   ühendeid  või
ehedaid   keemilisi   elemente,  millel   on   kindel  või   kindlates   piirides   muutuv
keemiline   koostis  ja  füüsikalised   omadused.   Kivimid   koosnevad   ühest  või
enamast mineraalist.  Mulla mineraalosa tähtsus. Kivimite ja mineraalide tähtsus  mullas seisneb selles, et  nende murenemisel
moodustub  mulla mineraalosa  ja  vabanevad taimedele vajalikud toitained.
Kivimid   on   muldadele  lähtekivimiks,   mille  mineraalsest   koostisest  ja
murendmaterjali   osakeste   suurusest   sõltuvad   mulla   füüsikalised  ja
keemilised omadused. Mineraalid jaotatakse: a) orgaanilised mineraalid  – kõikvõimalikud süsinikuühendid (välja arvatud
karbonaadid   ja     karbiidid).   Orgaaniliste   mineraalide   hulka   kuuluvad:  nafta,
asfalt,   merevaik   (siia   ei   kuulu   kivisüsi   ja   turvas,   mida   käsitletakse
settekivimitena)   6


b)   anorgaanilised   mineraalid  –   kõik   ülejäänud   keemilised   ühendid   ja keemilised elemendid Tekke järgi jaotatakse mineraalid primaarseteks (tekivad kõrgel temperatuuril)
ja sekundaarseteks (tekivad madalal temperatuuril). Primaarsed mineraalid jaotatakse: (roheline tekst on sulle selgituseks) * ehedad elemendid – kuld, hõbe, plaatina, väävel, süsinik (esineb teemandi ja grafiidina) *   sulfiidid   ehk   kalkogeniidid  –   püriit   FeS2  (sulfiidid   on   üldiselt
divesiniksulfiidhappe (H2S) soolad – näit. Na2S, MgS)  *   halogeniidid   ehk   haliidid  -   halogeenide   ühendid    (halogeenid   on
mittemetallid Cl - kloor, Br - broom, J - jood, F - fluor) näit. NaCl naatriumkloriid –
kivisool (ka keedusool) * hapnikku sisaldavad ühendid:  oksiidid -  kõige levinum SiO2  -  kvarts (ka
liiv), Fe2O3 - hematiit;                    P2O5 - difosforpentoksiid (fosforiidi koostises);
hüdroksiidid   –  kõige   levinum   Al(OH)3  -  gibsiit  (hüdroksiidid   ka   Ca(OH)2,
Cu(OH)2) *   hapnikulised   soolad:   karbonaadid  (süsihappe   soolad),  sulfaadid
(väävelhappe soolad), fosfaadid                      (fosforhappe soolad), silikaadid
(ränihappe soolad) – suurim ja tähtsaim mineraalide klass Näit. H2CO3  (süsihape)            CaCO3  (kaltsiumkarbonaat  – mineraalina  kaltsiit);
FeCO3(raud   II   karbonaat   -   mineraalina   sideriit);   CaMg(CO3)2  (kaltsium-
magneesiumkarbonaat – dolomiit) H2SO4 (väävelhape)        CaSO4  (kaltsiumsulfaat – kips (sisaldab vett) H4SiO4 (ränihape)        silikaadid sisaldavad aniooni SiO44-  ( silikaadid on vilgud ja
päevakivid, berüll, turmaliin, oliviin, biotiit) Sekundaarsed   mineraalid   –   on   savimineraalid.    Kõrge   peenusastmega.   Siian
kuuluyvad Kaoliniit, Glaukoniit, Vermikuliit jt. Savimineraalid on mullas K, Mg, Ca ja Fe
allikaks Mulla mehhaaniline koostis ehk lõimis. Mulla   keemilised,   füüsikalised   ja   füüsikalis-keemilised  omadused   sõltuvad   mulla
mehhaanilisesdt koostisest, sest  mineraalosa moodustab üle 80-90 % mulla
massist. Mulla lõimis tähendab erineva läbimõõduga osakeste % mullas. 7


Katšinski järgi:  osakesed suurusega alla 1 mm – mulla peenes  osakesed suurusega üle 1 mm – mulla kores Peenes jaotub (USA süsteemis):  *   osakesed   suurusega  alla   0,002   mm   –   savi;        osakesed   alla  0,01   mm   –
füüsikaline savi (Katšinski järgi * osakesed suurusega 0,002-0,05 mm – tolm *   osakesed   suurusega  0,05-2   mm   –   liiv;                        osakesed    0,01-1   mm   –
füüsikaline liiv (Katšinski järgi) Mulla lõimis Katšinski süsteemis:    Füüsikalise savi sisaldus % Lõimise nimetus Lõimise tähis Üldistatud jaotus 0-5 5-10 10-20 peenliiv sidus liiv saviliiv l1
l2 sl kerged lõimised 20-30
30-40 kerge liivsavi keskmine liivsavi ls1
ls2 keskmised lõimised 40-50
50-65
65-80 üle 80 raske liivsavi kerge savi keskmine savi raske savi ls3 s1
s2
s3 rasked lõimised                          Kores jaotatakse Eesti süsteemi järgi: Osakesed suurusega 0,1-1cm: kruus; ümardunud serv.– kruus, teravate servadega –
mügi (tähis kr)   Osakesed suurusega 1-10 cm – peenkivi; ümard. serv. – klibu, teravate servadega –
rähk (tähis kb, r) Osakesed   suurusega   10-20   cm   –  väikekivid;  ümard.   serv.   –  peenmunakastik,
terav. serv.– peenkamakastik      (tähis k) Osakesed suurusega üle 20 cm – suurkivid; ümard. serv. – munakad, terav. serv.–
kamakad   8


(tähis  kivisuse astmed) Osakesed suurusega üle 40 cm – rahnud; ümard. serv. – pangased (tähis kivisuse
astmed) Mulla lõimise mõju teistele mulla omadustele (mil määral, kuidas, miks?) Mulla   lõimis   mõjutab  väga   tugevasti  teisi   mulla   omadusi.  Mida   peenemad   on
mulla   osakesed,   seda   rohkem   vett   nad   suudavad   kinni   hoida  nii   osakeste
pinnal, kui mullapoorides. Peenemate osakeste puhul on  mullapoorid väiksemad.
Peenemate osakeste eripind on suurem ja seega suurem võime toitaineid kinni
hoida. Ühe või teise mulla fraktsiooni (liiv, tolm, või savi) suur ülekaal ei mõju
mulla omadustele alati positiivselt.  Näit. savimullad on hea veehoiu ja toitainete
neelamise võimega, kuid halva vee läbilaskvusega, aeglaselt soojenevad ja halvasti
haritavad. Liivad on vastupidi hea vee läbilaskvusega, kiiresti soojenevad, kergesti
haritavad, kuid väikese veehoiu ja toitainete neelamise võimega. Taimekasvatuseks
on  kõige paremad   keskmiste  lõimistega  mullad, kus  esineb nii  liiva, savi kui
tolmu. 4.   Mulla   orgaaniline   aine   (nii   elus,   kui   surnud),   selle   tähtsus,   jaotamine.
Mulla orgaanilise aine allikad, paiknemine mullas, keemiline koostis. Mulla
orgaanilise aine lagunemine ja muundumine.  Mulla   orgaaniline   aine   –  MOA  on   mulda   sattunud   bioloogilise   aineringe  käigus.
MOA on väga tähtis mulla talitlusele. Mineraalmuldades on MOA osakaal väiksem
kui mineraalosa sisaldus. Turvasmuldades on vastupidi - ülekaalus on MOA sisaldus.  MOA   koostis   võib   olla   mitmesugune   –   sõltub   ökoloogilistest   tingimustest.
Üldiselt jaotatakse MOA vareks ja huumuseks.  Vare   koosneb:   surnud   taimede   ja   loomade   lagunemata   ja   poollagunenud
jäänustest, mille päritolu on võimalik kindlaks teha säilinud osade kuju ja rakulise
ehituse järgi. Vare on surnud orgaaniline aine ehk mortmass. Vare on valdavalt
taimset päritolu. Vare on ülekaalus nii turba horisondis kui ka metsakõdu ja
rohumaakõdu horisondis. Huumus koosneb: *   eelhuumusest   -  organilise   aine   lagunemise   vahesaadused:  detriit  (tugevasti
peenestunud   vare)  ja   mikroobide   tegevuse   produktid.  Detriidi   suur   osakaal
viitab   väiksele   mikroobide   aktiivsusele  -   vähe   lagundavad   detriiti.   Mikroobide
tegevuse produktid on algmaterjal huumusainete tekkeks.  *   huumusainetest  -  need   jagatakse   huumushapeteks  (fulvohapped   ja
humiinhapped) ja humiinaineteks.  - fulvohapete hulka kuuluvad: orgaanilised happed ja suhkrud  9


- humiinhapete hulka kuuluvad: valgud  - humiinained:  ligniin (pärit puidu rakukestadest), söed, rasvad, valgud, vahad,
kitiin (pärit putukate kestadest) MOA jaotatakse aktiivseks osaks ja passiivseks osaks.  Aktiivne   osa:   kiiresti   lagunevad   orgaanilised   ained.  Aktiivsel   osal  on  suur
tähtsus, kuna see on toiduallikas mulla organismidele ja sealt vabanevad kiiresti
toitelemendid   taimede   jaoks,   see  soodustab   taimede   kasvu.   Aktiivse   MOA
osakaal kogu MOAs on väike. Aktiivse MOA hulka kuuluvad näiteks suhkrud. Passiivne   osa:    ained,   mis  lagunevad   halvasti   või   ei   lagunegi,   vaid
akumuleeruvad   MOA   koostisse.  Passivne   MOA   määrab   mulla   füüsikalised
omadused:   struktuursuse,   poorsuse,   lasuvustiheduse.   Passiivse   MOA   osakaal
kogu MOA-s on suur. Passiivse MOA hulka kuuluvad näiteks söed.                         Mulla orgaanilise aine paiknemine.           MOA paiknemist mullas  näitab mullaprofiili ehitus.  MOA paiknemine mistahes 
looduslikus mullas on seotud selle mulla tekketingimustega.  Metsades ja looduslikel rohumaadel paikneb osa MOAst maapinnal 
kõduhorisondis. Bioloogiliselt aktiivsetes tingimustes, kus varis on 
toitelemendirikas, seguneb maapealne varis mullaorganismide tegevuse tulemusel 
mulla mineraalosaga, seetõttu laguneb kiiremini.   Seepärast eksisteerib pidev kõduhorisont seal vegetatsiooniperioodil lühikest aega.  Looduslikus mineraal ja kultuuristatud mullas esineb põhiosa MOAst 
huumusainete kujul ja kinnitub tugevasti mulla pindmise kihi 
mineraalosadele, moodustsb seal huumushorisondi. Alaliselt liigniisketes tingimustes on MOA ladestunud turbana. Tugevasti 
happelistes tingimustes (rabades) on turbasambla turvas ladestunud lagunemata 
kujul, toitainerikastes madalsoodes aga lagunenud kujul.  Liigniiskes mineraalmullas esineb MOA toorhuumusliku horisondina, kus 
vähem või rohkem lagunenud orgaaniline aine paikneb kogumikena 
mineraalosiste vahel pindmises mullakihis.  Leetunud muldades paikneb MOA sisseuhtehorisondis. Mulla orgaanilise aine allikad.  Varis: metsavaris, sambla ja rohurinde varis. Haritava mulla puhul 
juurevaris, koristusjäätmed.  Varisest   saab   vare:   surnud   taimede   ja   loomade   lagunemata   ja
poollagunenud jäänused. Vare on valdavalt taimset päritolu.  10


Mulla orgaanilise aine keemiline koostis. Mulda või mulla pinnale ladestuva orgaanilise aine (peamiselt taimse varise) koostises
peamiselt   3   elementi:  C,   O,   H.  Nende   vahekord   sõltub   varise   liigist   ja
biokeemilisest koostisest.  Järgmisena N ja mineraalained, mille sisaldus sõltub taimeliigist. Lehtpuuvaris on
toitelementide rikkam kui okaspuuvaris. Lehtpuude võrdluses on toitelementide
rikkam  lepavaris.   Okaspuude   võrdluses  on  kuusk  toitelementide   rikkam,   kui
mänd.  Mineraalainete sisaldus väheneb  puurinde varises:   lehed  →  okkad  →  esimese
aasta võrsed → koor → peened juured  →  jämedad  juured  → jämedad oksad →  käbid  →  kuivanud  oksad  →
kännud → tüvepuit.  Sama rida mööda väheneb ka varise N ja P sisaldus.  Alustaimestiku   varise   mineraalne   koostis   oleneb   samuti   taimeliikidest.
Kõrreliste varises palju Si ja K, kuid vähe Ca ja Mg. Rohundid (teised rohttaimed?) on
rikkad K, N, Mg, Fe ja Al poolest, kuid vaesed Si poolest. Liblikõielistes on palju N ja
Mg. Tarnades on palju Si ja Fe. Samblad on rikkad Al, Si ja Fe poolest. MOA keemiline koostis kokku võttes: C  O  H  N  P  Si  K Ca Mg Al Fe Taimne   varis   sisaldab   keskmiselt:  C   -   45%,   O   -   42%,   H   –   6,5%,   N   –   1,5%,
mineraalained 5% (% kuivainest) MOA   keemilises   koostises   tähtsamad   orgaanilised   ühendid:  mono-   ja
disahhariidid, polüsahhariidid (tärklis, tselluloos, kitiin) ligniin, lämmastikuühendid (sh.
valgud),   rasvad,   vahad,   vaigud,   parkained.   Tärklist   on   kõige   rohkem   seemnetes,
juurtes ja mugulates. Tselluloosi puude puidus. Kitiini leidub putukate, seente, lestade
kattekudedes. Valgusisaldus on suur bakterite, seente ja vetikate kuivaines. Mulla orgaanilise aine lagunemine ja muundumine. Mulda   sattunud   varis   osaliselt   laguneb   süsihappegaasiks,   veeks   ja
oksiidideks  (mineraliseerumine),  osaliselt   muundub   püsivateks huumusaineteks (humifikatsioon).  MOA muundumise intensiivsus sõltub  varise koostisest,  mulla  omadustest
(reaktsioon   (pH),   lõimis),  mulla   kliimast  (õhustatus,   niiskus,   temperatuur)   ning
mullaelustiku koosseisust (seened, bakterid) ja bioloogilisest aktiivsusest. Varise lagunemises ja muundumises eristatakse kolme protsessi: 11


1. Pärast organismi surma  jätkuvad ensüümide toimel protsessid  rakkude
sisemuses.  Taimne   vare   muutub   tumedaks.   Parkained   oksüdeeruvad punakaspruuniks vahesaaduseks, millest hiljem moodustuvad humiinhapped. 2.   Osa   lagunemis-   ja   muundumisprotsesse   toimub   mullafauna   mõjutusel.
Mesofauna peenestab taimsed jäänused ja segab need mulla mineraalosaga.
See   kiirendab   lagunemist.  Mullaloomad   töötlevad   taimseid   jäänuseid
biokeemiliselt   oma   seedetraktis.  Mullaloomastiku   ekskremendid (väljaheited)   sisaldavad   ka   taimedele   kättesaadavat   N   ja   mineraalaineid
ning biogeenset (elusorganismis tekkinud) kaltsiiti. Kaltsiit vähendab mulla
happesust   ja   parandab   selle   struktuuri.  Eriti   suur   tähtsus   on  vihmausside
elutegevuses - nende ekskrementides ja mulla kobestamises. Mõnede loomade
toiduks on seenehüüfid. Nende ekskremendid on huumusesarnased ained.  3.   Määrav   tähtsus   muundumisprotsessides   on   mikroorganismidel.  Need
omastavad   toitaineid   läbi   keha   pinna.   Selliseks   toitumiseks   sobivad   ainult   vees
lahustunud   ühendid.     Selleks,   et   lahustumatud   ühendid   omastatavaks   muuta,
eritavad   mikroorganismid   eksoensüüme  (ensüüme   väliskeskkonda),   mille   abil
toimub   mullas   ühendite   hüdrolüüs.   Umbes  veerand   hüdrolüüsi   saadustest
kasutavad   mikroobid   ära   oma   keha   ülesehitamiseks  –   toimub   mikroobne
süntees.  Ülejäänud   hüdrolüüsi   saadused   (70-80   %)   vabaneb   keskkonda.
Lagunemine   on   võrreldes   sünteesiga   ülekaalus.  Suurim   tähtsus   varise
lagunemisel ja muundumisel ongi just bakteritel ja seentel.  Happelises   keskkonnas   muundavad   MOAd   peamiselt   seened.   Enamik
mullabaktereid   aktiveerub   neutraalses   või   nõrgalt   happelises   mullas.
Mikroorganismide   arvukus   ja   koosseis   muutub   aasta   jooksul:   suvel   on   ülekaalus
bakterid, kevadel ja sügisel seened.  Mikroorganismide   aktiivsus   MOA   lagundamisel   suureneb   temperatuuri
tõusuga.  MOA lagundamist pärssivaks teguriks on mulla liiga väike või liiga suur veesisaldus.
Lagunemine aeglustub, kui muld on märg ja hapnikuvaene. Varise   lagunemise   intensiivsust   saab   iseloomustada akumulatsioonikoefitsiendiga,   mis   näitab   metsakõdus  (või   mullas)  säilinud
varise koostisosa  (näit lehed või käbid vms.)  massi ja 1 aasta jooksul juurde
tulnud   sama   liiki   varise   massi   suhet.  Akumulatsioonikoefitsiendi   abil   saame
reastada varise koostisosad lagunemisintensiivsuse (lagunemiskiiruse) järgi.  Varise
ja   MOA   koostisosade   lagunemise   kiirust   väljendatakse   ka   poolestusajaga
(poolestusaeg   on   aeg,   mille   jooksul   pool   uuritavast   komponendist   laguneb).   Näit
haljasväetiste   poolestusaeg   mullas   on   1-4   kuud,   sõnniku   poolestusaeg   3-12   kuud,
füüsikaliselt   püsiva   huumuse   poolestusaeg   30   –   60   aastat,   keemiliselt   püsival
huumusel  15 – 20 sajandit. 5.   Mullaelustik   ja   selle   osa   orgaanilise   aine   muundumisel   –   erinevad
elustikurühmad ja nende roll mullas.  12


Mullaelustikul on tähtis osa mulla tekkes ja mulla talitlemises. Mullaelustik osaleb:  * orgaanilise aine lagundamises * ökosüsteemi aineringes ja energiavoos * taimede toitumises * mineraalse osa murenemisel ja muundumisel  Mullaelustik jaotatakse neljaks organismi suuruse (keha läbimõõdu) järgi:  1. Mikroorganismid  1-100 µm     algloomad, ümarussid, seened, bakterid, kõige väiksemad lestalised ka  2. Mesofauna  100 µm – 2 mm     väiksemad hulkjalgsed, väiksemad kakandid, hooghännalised, suuremad lestalised,
liimuklased,      ämblikulaadsed, väiksemad molluskid ja väiksemad vihmaussid 3. Makrofauna  2 mm – 20 mm     suuremad hulkjalgsed, suuremad kakandilised, mardiklased, sipelglased, suuremad
molluskid, suuremad      vihmaussid 4. Megafauna üle 20 mm      mutid ja hiired MOA lagunemist mõjutavad:    1.   Bakterid,   seened   ja   aktinomütseedid  (aktinomütseedid   on   tegelikult   niitjad
mullabakterid,   mis   meenutavad   väliselt   seeneniidistikku).   Neid   on   rohkem   mulla
pindmises kihis kus on rohkem õhku. Nende tegevuse tagajärjel moodustub huumus
ja   tekivad   vastavad   mullahorisondid.   Enamus   mullas   elavatest   bakteritest   on
heterotroofid, mis MOAst toituvad ja seda ühtlasi ka lagundavad. Aeroobsed bakterid
lagundavad valke, rasvu, süsivesikuid jt. org ühendeid kuni lõppsaadusteni (H2O, CO2,
oksiidid). Mullas on ka fakultatiivseid anaeroobseid baktereid, mis saavad elada ka
hapnikuta, kuid aktiivne elu toimub hapniku juuresolekul. Anaeroobsel lagundamisel
toimub poollagunenud materjali kuhjumine. Anaeroobsel lagunemisel säilib lagunevas
materjalis   kaks   korda   vähem   üldlämmastikku,   kui   aeroobsel   lagundamisel.
Mikroseened   omastavad   raskesti   lagunevaid   orgaanilisi   ühendeid.   Aeroobsed
hallitusseened   toituvad   varisel   –   st.   surnud   organismidel.   Neid   nimetatakse
saprofüütideks. Saprofüütide ensüümid on võimelised lagundama raskesti lagunevat
tselluloosi   ja   ligniini   (surnud   puitu).   Palju   on   saprofüüte   kõdukihis.   Seenelise
lagunemise tagajärjel tekib rohkem happelist fulvaatset huumust.  13


Ligniini lagundavad seened jätavad endast maha valge mädanenud puidu, tselluloosi
lagundavad seened aga pruuni puidu. Mõned mullaseened osalevad otseselt taimede
toitumisel – seeneniidistik moodustab koos taimejuurtega mükoriisa (seenjuure), mille
kaudu taim  saab seenelt vett ja  mineraalaineid. Teised mullaseened stimuleerivad
MOA lagundamisega taimede kasvu. Aktinomütseedid lagundavad samuti tselluloosi,
ligniini ja ka humifitseerunud aineid.  2. Fotosünteesivad vetikad tegutsevad mulla pealmistes kihtides. Neelavad CO2 ja
eritavad O2 - sellega rikastavad mulda hapnikuga, mida omakorda kasutavad bakterid
ja seened oma elutegevuseks. 3.   Algloomad  (amööbid,   viburloomad,   ripsloomad   jt.)   on   valdavalt   heterotroofid,
toituvad bakteritest ja seentest, mõned lahustunud orgaanilisest ainest. Autotroofseid
algloomi on vähe. Algloomad vajavad hapnikku ja elavad seepärast mulla ülemises
kihtides. Tegutsevad mullapoorides. Algloomade tähtsus MOA lagundamisel seisneb
mullaelustiku   reguleerimises   –   toitudes   bakteritest   vähendavad   nad   bakterite
biomassi, vabastades sellega CO2 ja NH4 ühendeid.  4.   Ümarussid   (ehk   Nematoodid)  -   väga   väikesed   ussid   (pikkus   alla   2   mm).
Toituvad bakteritest, seentest, taimsest ja muust elusainest. Ümarussid reguleerivad
MOA   lagunemist.   Nende   hulgas   on   üsna   palju   taimeparasiite.   Rohkem   on   siiski
mikroorganismidest toitujaid, taimeparasiite vähem. 5. Hooghännalised  – 1-2 mm pikkused tiivutud putukad (mesofauna). Hüppavad,
annavad   hüppehargiga   hoogu.   Toituvad   lagunevast   taimsest   materjalist,   osad
seentest   ja   osad   ümarussidest.   Reguleerivad   mullaelustiku   koosseisu,   sellega
mõjutavad  MOA  lagunemist.  Nende   ekskremendid  lisavad  mulda   org   ainet,  samuti
nende keha pärast nende surma.  6. Lestalised – kaheksa jalaga väga väikesed ämblikulaadsed. Peenestavad varist ja
lagunemata   metsakõdu.   Rikastavad   detriiti   hüdrolüütiliste   ensüümidega   –   MOAs
toimub hüdrolüütiline lõhustumine. Osa lesti toitub seentest, seepärast on nad seotud
MOAd lagundavate seentega. 7. Sipelgad, kakandid, herilased, mesilased, kärbsed, tuhatjalgsed – toituvad
kõduhorisondi   varisest.   Müjutavad   MOA   lagunemist.   Nende   ekskremendid   lisavad
mulda org ainet, samuti nende keha pärast nende surma.  8.   Liimuklased  (väikese     vihmaussi   moodi   rüngussid)   toituvad   mikrobioloogiliselt
lagunenud   MOAst.   Tarbivad   oma   seedetraktis   ära   peamiselt   mikroorganismide
(bakterite ja seente) kehad. Nende mõju MOA lagundamisele võib olla isegi suurem,
kui vihmaussidel, sest nende ainevahetus on kiirem ja neid on väga palju.  9. Molluskid (teod, nälkjad). Nende elutegevuse tagajärjed satuvad mulda nende
ekskremendid   ja   pärast   surma   nende   kehad.   Teised   mulla   organismid   lagundavad
selles sisalduva org aine. 14


10.   Vihmaussid  toituvad   varisest   ja   mullast.   Eestis   13   liiki   vihmausse.   Suured
vihmaussid   tassivad   toitu   pinnalt   mulla   sisse,   väiksed   vihmaussid   ajavad   mulda
maapinnale. Mullas liikudes kobestavad mulda. Nende eksrementidega satub mulda
orgaaniline   aine.   Vihmausse   on   rohkem   kultuuristatud   muldades,   looduslikes
muldades on rohkem lülijalgseid.   11. Mutid ja hiired – jt. väikesed selgroogsed kobestavad mulda urgude ja käikude
kaevamisega. Sellega segavad varist ja kõdu mullaga. 12.   Suured   selgroogsed  –   metskitsed,   põdrad,   metssead   segavad   metsakõdu
mullaga,   tallates   sõrgadega   seal   peal.   Metssiga   tuhnim   mulda   kärsaga   ja   segab
sellega kõdu mullaga. Nende ekskremendid rikastavad mulda orgaanilise ainega.  6. Huumusainete teke, koostis, omadused ja esinemisvormid mullas Huumusained   on   mulla   huumuses   sisalduvad   tsüklilise   ehitusega
kõrgmolekulaarsed (suure molekulmassiga) orgaanilised ained.  Tekivad: orgaaniliste jäänuste mikrobioloogilisel ja keemilisel muundumisel.  Koostis:  Huumusainete   N   sisaldus   on   suurem   kui   lähteainete   N   sisaldus,   sest
huumusaines sisaldavad ka mikroobset valku.  Omadused:  tumepruun kuni must või punakaspruun värvus, happeline reaktsioon.
Huumusained   reageerivad   metalliioonidega,   oksiididega,   hüdroksiididega,
mineraalidega ja paljude orgaaniliste ainetega.  Huumusained esinemisvormid mullas: fulvohapped, humiinhapped, humiinained 1.     Fulvohapped   -  enamasti   geelid.   Lahustuvad   leelistes  ja  nõrkades
mineraalhapetes. Sisaldavad 41-51% C 40-50% O, vähem  H,  N ja S. Metallidega
reageerides     moodustuvad  fulvohapete   soolad  -  fulvaadid.  Fulvohapped   on
heledama   värvusega,   kui   humiinhapped   ja  nende   C   sisaldus   on   väiksem  kui
humiinhapetel.  2. Humiinhapped  -   lahustuvad leelistes, kuid  ei lahustu mineraalhapetes  ja
vees.   Metallidega   reageerides   moodustuvad  humiinhappe   soolad  –  humaadid.
Sisaldavad  üle   50%   C,  33-38   %   O,  vähem   H,   N   ja   S.  Tumeda   värvusega.
Kuivatatud humiinhape on must pulber. 3.   Humiinained   –   ei   lahustu   leelistes,   mineraalhapetes,   orgaanilistes
lahustites (tärpentiin, piiritus jt) ega vees (mitte kuskil). Sisaldavad üle 50% C, 31-
38 % O,  vähem H ja N (S ei sisalda).  Humiinained on huumuse inertne osa  (ei
reageeri   teiste   ainetega).   Osa   on  seotud   savimineraalidega,     teine   osa   on
detriitsed   huumusained   –   tihkestunud   kogumikud   mullas.   Selliste   kogumike
hulka kuulub ka süsi, mis tekkinud orgaanilise aine söestumisel.        15


16