Imeline aas Sealt künkalt algas imeline aas, näis vastu taevasina sünk ja paljas. Seal hiirekõrvul rohi oli maas, nii imevärske ja nii igihaljas. Sealt künkalt algas imeline aas. Me kuulsime, kuis puude süda lõi ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi. Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või ja vaikne rohi sosistas: ei tohi. Me kuulsime, kuis puude süda lõi. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost, et sellest laanest tagasi ei tulda. Me läksime ja oksad läksid koos ning värskes õhus lõhnas sooja mulda. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost? Ehk küll me ümber kivist linn on taas, me kõnnime, kui kõnniks me legendis. Neist õitest algas imeline aas, nüüd kõik need õied õitsevad meis endis ehk küll me ümber kivist linn on taas. Eitede tarkus (1965) Kord Veenuse faase oma emale teleskoobiga näitas Gauss.
nii imevärske ja nii igihaljas. Sealt künkalt algas imeline aas. Me kuulsime, kuis puude süda lõi ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi. Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või ja vaikne rohi sosistas: ei tohi. Me kuulsime, kuis puude süda lõi. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost, et sellest laanest tagasi ei tulda. Me läksime ja oksad läksid koos ning värskes õhus lõhnas sooja mulda. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost? Ehk küll me ümber kivist linn on taas, me kõnnime, kui kõnniks me legendis. Neist õitest algas imeline aas, nüüd kõik need õied õitsevad meis endis
Riimi vorm ristriim. Veel Jaan Krossi luuletusi Imeline aas Sealt künkalt algas imeline aas, nii vastu taevasina sünk ja paljas. Seal hiirekõrvul rohi oli maas. Nii imevärske ja nii igihaljas. Sealt künkalt algas imeline aas. Me kuulsime, kuis puude süda lõi ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi. Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või ja vaikne rohi sosistas: ei tohi. Me kuulsime, kuis puude süda lõi. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost, et sellest laanest tagasi ei tulda. Me läksime ja oksad läksid koos ning värskes õhus lõhnas sooja mulda. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost? Ehk küll me ümber kivist linn on taas, me kõnnime, kui kõnniks me legendis. Neist õitest algas imeline aas, nüüd kõik need õied õitsevad meis endis ehk küll me ümber kivist linn on taas. Hetk Lihtsalt olla lihtsalt olla lihtsalt seista kinnisilmi kuulates teineteise südant paljad varbad kivil rahnu saarel
Kes sind on näinud, see on palju näinud. Vist oleks õigem öelda - näinud kõik. Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud, kui inimmõte üldse käia võib. Sa oled jõgi, mina olen kaldad. Sa sigined ürgelamuste soost. Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad, pean mina kohe varisema koost. Sa oled ese, mina sinu vari. Ma olen vaev ja sine oled troost. 9 Sind ahistan ma, oma kaitsjatari. .... kaks sõna hääbumatust muinasloost .... 10 Antidolorosoum Taas taganeb sind lämmatanud valu ja lagunevaks lummuseks saab vaid. Ei enam karda õudset surmasalu, ta musti ohte kurikavalaid. Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu, kuid hüljatultki armastada said. Sa katsumuste koledusi talud niikaua, kui sus virgub unelmaid. Tean, midagi maailmas pole kaduv, kõik naaseb kaudu kummalisi radu, surm ainult olemisest teise retk. Nii läbib inimhingki rännu pikkust
me sulgi tähtedeks on pudenend. Kes sind on näinud, see on palju näinud. Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik. Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud, kui inimmõte üldse käia võib. Sa oled jõgi, mina olen kaldad. Sa sigined ürgelamuste soost. Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad, pean mina kohe varisema koost. Sa oled ese, mina sinu vari. Ma olen vaev ja sina oled troost. Sind ahistan ma, oma kaitsjatari. ...kaks sõna hääbumatust muinasloost... Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma Saad korra rüübata, kui algab lahtumine. Käest puruks kukub kilgendav kristall. Saad vaevalt süttida, kui algab jahtumine, ja uhmjat udu ujub pahinal. Hing kaugust kirgab veel, kui algab ahtumine ja piksed pimenevad kahinal. See, mis meid ligindab, on lahkumine. Öö. Uni.
näis vastu taevasina sünk ja paljas. Seal hiirekõrvul rohi oli maas, 36 nii imevärske ja nii igihaljas. Sealt künkalt algas imeline aas. Me kuulsime, kuis puude süda lõi ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi. Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või ja vaikne rohi sosistas: ei tohi. Me kuulsime, kuis puude süda lõi. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost, et sellest laanest tagasi ei tulda. Me läksime ja oksad läksid koos ning värskes õhus lõhnas sooja mulda. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost? Ehk küll me ümber kivist linn on taas, me kõnnime, kui kõnniks me legendis. Neist õitest algas imeline aas, nüüd kõik need õied õitsevad meis endis ehk küll me ümber kivist linn on taas (,,Imeline aas"). MATS TRAAT (1936) Elust Sündinud Tartumaal Palupera vallas põllutöölise pojana
annaabi.ee 
